Uudised

Praegu Poolas kehtiva pensionisüsteemi ajalugu on tunduvalt kirevam kui Eests. Kindlasti ei ole vaja tunda äratundmisrõõmu, sest sarnasus Eesti pensionisüsteemiga on formaalne, mitte sisuline.

Kui Poolas hakkas sõltuvusmäär (pensionäride arv töötajate arvusse) kasvama – 1980. aastate 30%-lt 1995. aastaks üle 50% – siis oli selge, et midagi tuleb ette võtta. Praegu on Poolas saja töötaja kohta 43 pensionäri ja ennustatakse, et kahekümne aasta pärast on 43-st saanud 70 (Eestis on ühe pensionäri kohta hetkel 1,7 töötajat). See on üsna kriitiline mass, eriti kui proovida hoida sellist eeskujulikku taset, et keskmine pension on peaaegu 73% (!) pensionieelsest palgast.

Selline hea elu kestis Poola pensionäridel veel 1994. aastani. Et pensionide taset hoida, tõsteti Poolas kogu sotsiaalkindlustuskulude katteks minevat maksumäära aastatel 1987-89 38%-ni ning 1990. aastal 45%-ni. Poola pensionisüsteemi reformiti 1999. aastal. Eesmärk oli hoida pensionikulu kontrolli all ja vähendada valitsussektori võlga. I sambale lisaks käivitati II sammas.

Poola II sammas sarnaneb Eesti omaga selles mõttes, et tegemist on eelfinantseeritud süsteemiga, kus iga inimese tulevane pension sõltub tema sissetulekust ja valitud pensionifondi tootlusest. Kõik, kes olid sündinud pärast 31. detsembrit 1968, liideti II sambaga kohustuslikus korras. Vahemikus 1949-1968 sündinutel oli valida, kas jääda vanasse riiklikku süsteemi või ühineda uuega (I + II sammas). 1999. aasta lõpuks oli uue süsteemiga liitunud 10,5 miljonit inimest ehk peaaegu kolmandik rahvast ja kõik potentsiaalsed liitujad – arvud ületasid igasuguseid ootusi.

1999. aastast hakkas sotsiaalkindlustusmaksust 22% maksma tööandja ja 23% töövõtja (enne maksis kõik tööandja). Brutopalka tõsteti vastavalt 23% võrra.

Poolas tasutakse töövõtja eest II samba fondi 7,3% tema sissetulekult (Eestis 6%). Ülejäänud 12,2% jääb Poola sotsiaalkindlustusametile riiklike pensionide väljamaksmiseks. Praeguseks on 21-st alustanud pensionifondist jäänud alles 17 – väiksemad pidid turuosa nappuse tõttu ühinema suurematega.

Kui Eestis oli eelmisel aastal (s.o pensionireformi käivitumisaasta) sotsiaalkindlustusmaksu laekumise ülejääk, siis Poolas oli 1999. aastal alalaekumine. 2002. aasta suvel oli riik pensionifondi valitsejatele võlgu 5,5 miljardit zlotti pluss 1,86 miljardit intressides.

Eestlastele oleks üsna võõrastav aktsepteerida, et nende raha laekub pensionifondi siis, kui sotsiaalkindlustusamet nii otsustab. Poolas aga ei olnud kõik võlad fondidele likvideeritud veel eelmise aasta lõpuks. Valitsus kasutas seda raha vahepeal eelarveaukude lappimiseks.

Andmebaasid puudusid

Internetiseeritud eestlasele on kummastav ka see, et alles kolm aastat pärast reformi hakkas Poola sotsiaalkindlustusamet täielikult tööle elektrooniliste andmebaasidega Pikka aega aga ei suutnud sotsiaalkindlustusamet võrrelda tegelikult laekunud summat sellega, mis ettevõtte esitatud deklaratsioonis kirjas. Enamik poolakaid (u 70%) ei tea siiamaani, kui palju nad on jõudnud vahepeal pensioniks koguda. Arvatavasti on just vähene huvi võimaldanud Poola riigil vahepeal raha enda äranägemisel keerutada.

Käesoleva aasta märtsis ütles Poola asepeaminister ja rahandusminister Gzegorz Kolodko, et vaja on avaliku sektori fiskaalreformi. Suurim küsimus hetkel on see, kuidas küll tekitada 31 miljardit zlotti selleks, et saada lisaks juurde Euroopa Liidult 62 miljardit zlotti samal ajal kui Poola eelarve defitsiidiks on sel aastal prognoositud 38,7 miljardit zlotti.

Tegelikult on pensionireform tõesti üks “süüdlane” Poola praeguses rahalises kitsikuses, aga kindlasti mitte peamine. Ennustatakse, et kui ilma reformita moodustaksid kulutused pensionile 2050. aastal u 19% SKT-st, siis tänu reformile on nad siis pool sellest. Aga nii nagu ka muud reformid, sõltub pensionireformi edukus poliitilisest efektiivsusest ja järjepidevusest. Poola on siinkohal näide, millest Eestil pole ehk mõtet eeskuju võtta.

1 zlott =3,688 EEK (Eesti Pank, 15.04.2003)

Kairi Lainjärv,
Hansapanga investeerimistoodete müügitoe spetsialist