Uudised

Töötajad, füüsilisest isikust ettevõtjad, pensionärid, õppurid ja nende pereliikmed, kes kasutavad oma õigust vabalt liikuda Euroopa Liidu piires, põrkavad tihti kokku probleemidega, mis puudutavad nende sotsiaalset kindlustatust.

Et inimene saaks vabalt valida elu- ja töökohariiki, peavad talle olema tagatud sotsiaalkindlustusõigused. Need õigused hõlmavad haigus- ja sünnitushüvitisi, invaliidsus(töövõimetus)-, vanadus- ja toitjakaotuspensioni, tööõnnetus- ja kutsehaigushüvitisi, matusetoetust, töötutele makstavaid hüvitisi ning peretoetusi. Mõned töötajad võivad sattuda olukorda, kus nad on sotsiaalselt kindlustatud mitmes riigis korraga või vastupidi – pole kindlustatud mitte üheski. Näiteks paljudes EL riikides, k.a Lätis, on raviteenustele tasuta juurdepääs kõigil alalistel elanikel, Eestis aga põhineb ravikindlustus sotsiaalmaksu maksmisel. Niisiis Läti Valkas töötav Valga elanik võib ravikindlustusest hoopis ilma jääda: ei tasu ju tema tööandja sotsiaalmaksu Eesti maksuametile, ka pole ta Läti alaline elanik.

Alati pole liikmesriigi siseriiklikud seadused suutelised selliseid olukordi reguleerima. Nende lahendamiseks on rohkem kui 30 aastat tagasi välja töötatud reeglid Euroopa Liidu riikide sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimiseks, mis sisalduvad Euroopa Liidu Nõukogu määrustes nr 1408/71 ja 574/72 “Sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes”. 1994.aastal sõlmis Euroopa Liit lepingu Euroopa Vabakaubandusühenduse (EFTA) liikmesriikidega Euroopa majanduspiirkonna loomiseks. 2002.aastal jõustus Šveitsi ja EL vaheline leping isikute vaba liikumise kohta. Niisiis kehtivad praeguseks mõlema määruse sätted kõigis Euroopa Lidu riikides, Norras, Islandil, Liechtensteinis ja Šveitsis.

Määrustes ei sätestata, milliseid hüvitisi peab isikule maksma üks või teine liikmesriik, need ei kehtesta ka pensionide ja toetuste suurust. Tähtis on tagada, et ühest liikmesriigist teise liikuv isik ei satuks halvemasse olukorda võrreldes inimesega, kes on kogu elu elanud ja töötanud ainult ühes liikmesriigis. Euroopa Nõukogu eeskirjad ei hõlma sotsiaalabi ja sõja või selle tagajärgede ohvrite hüvitisskeeme.

Peatume kolmel juhtumil, mille kohta on Sotsiaalkindlustusametile tulnud mitmeid järelpärimisi.

• Mis liikmesriigile peavad laekuma sotsiaalkindlustusmaksed, kui inimene töötab samaaegselt mitmes liikmesriigis?
• Kumb liikmesriik on kohustatud maksma peretoetusi juhul, kui lapsevanem(ad) töötab(vad) ühes riigis, lapsed aga elavad teises?
• Kas on õigus pensionile isikul, kellel osa tööstaažist on teenitud ühes liikmesriigis, osa teises, elukoht on aga kolmandas liikmesriigis?

Esimese sammuna tuleb alati määratleda kindlustajariik ehk teisisõnu otsustada, mis riigis peab tööandja tasuma kindlustusmakseid oma töötaja eest. Põhitõde on lihtne: kuigi isikul võib olla mitu töökohta eri riikides, kehtivad tema suhtes korraga ainult ühe riigi sotsiaalkindlustuse õigusaktid. Inimene, kes töötab ühes riigis, elab teises, tema tööandja asub aga kolmandas, on oma töökoha riigi sotsiaalkindlustuse subjekt.

Näiteks pr Müller on alaline Saksamaa elanik. Tema tööandja registreeritud asukoht on Rootsis, pr Mülleri töökoht asub aga Eestis. Sel juhul määratleb pr. Mülleri sotsiaalkindlustusega seotud õigused ja kohustused Eesti vastavasisuline seadus. Teisisõnu, pr. Mülleri tööandja peab tasuma tema eest sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmakset Eesti õigusaktide alusel ning ka otsus hüvitiste maksmisest pr Müllerile tehakse Eesti seaduste kohaselt.

Sellel reeglil on üks erand – lähetused. Tööandja võib lähetada oma töötaja teise EL riiki. Sel juhul on töötaja endiselt kindlustatud riigis, kus ta tavaliselt töötab.

Kui Eesti firma saadab oma töötaja piiratud ajaks tööülesandeid täitma Leetu, jääb kindlustajariigiks siiski Eesti. Lähetuse kestus ei tohi üldjuhul ületada 12 kuud. Lähetatud isikul peab kaasas olema dokument, mille ta vajadusel esitab kohalikule maksuametile või ravikindlustusasutusele tõendamaks, et tema eest on asukohamaal kindlustusmaksed tasutud. Niisuguse dokumendi, nn vormi E101 muretseb töötajale tema tööandja, kes saab selle Eesti Sotsiaalkindlustusametist.

Järgmine tähtis teema – peretoetused

Et toetusi õigeaegselt taotleda, on töötajal kasulik teada, mis riigist ja mis tingimustel on tal õigus peretoetusi saada oma koduriigis elavate laste eest. Peretoetuste liigid ja määrad on Euroopa Liidu maades väga erinevad. Osas riikidest, nt Belgias ja Hispaanias, on peretoetuste saamise õigus seotud lapsevanema(te) töötamisega, Eestis on peretoetuste skeem elukohapõhine. Määrus 1408/71 sätestab, et “töötajal ja füüsilisest isikust ettevõtjal, kes töötamise tõttu on kindlustatud ühes liikmesriigis, on õigus saada teises liikmesriigis elavate pereliikmete eest esimese riigi õigusaktides ettenähtud perehüvitisi”. Erandiks on sünnitoetus – seda maksab riik, kus laps on sündinud.

Inimene, kes töötab mõnes liikmesriigis ja on lapsed kaasa võtnud, saab peretoetusi töökohariigi seaduste järgi samadel tingimustel riigi alaliste elanikega. Lapsed võivad aga mingitel põhjustel ka koju jääda – nt vanavanematega. Sel juhul kohaldatakse EL sotsiaalkindlustusskeemide koordineerimise reegleid ehk määrust 1408/71. Näiteks hr Saar töötab ja elab Saksamaal, tema perekonna elukohaks on Eesti ja Eestis elav pr Saar ei tööta. Sellisel juhul peab Saksamaa pädev asutus maksma peretoetusi Eestis elavate laste eest.

Kui töökohariigi peretoetuste määrad on kõrgemad laste elukohariigi omadest, maksab peretoetusi lapsevanema töökohariik. Võib aga juhtuda, et hoopis elukohajärgsed määrad on kõrgemad. Ja siin on oluline meeles pidada EL koordineerimisreeglite põhiprintsiipi ehk võrdset kohtlemist – inimene ei tohi halvemasse olukorda sattuda ainult seetõttu, et ta läks tööle teise liikmesriiki. Temal on valikuvõimalus – kas jätta lapsed (eriti koolilapsed) koju või võtta need endaga kaasa.

Niisiis kui töötaja ja tema lapsed elavad eri riikides ning laste elukohajärgne peretoetuste määr on nt 2000 rahaühikut, töökohariigis on see määr 1500 rahaühikut, maksab kõigepealt töökohariigi pädev asutus välja 1500 rahaühikut, ülejäänud summa 2000 – 1500 = 500 rahaühikut maksab elukohariigi vastav asutus.

Sageli töötavad mõlemad vanemad, aga eri riikides. Sel juhul makstakse perele toetused suuremas summas, hiljem teevad mõlema riigi pädevad asutused omavahel tasaarvelduse sõltuvalt laste alalisest elukohast.

Töötule lapsevanemale makstakse peretoetusi samadel tingimustel, sest ka teises liikmesriigis tööd otsides võib inimene oma pere kaasa võtta. Sellisel juhul kannab üle peretoetused see riik, kes kolme kuu jooksul maksab tööotsijale töötushüvitist. Lisaklausel kehtib pensionäri ülalpidamisel olevate laste suhtes: üldjuhul maksab pensionärile peretoetusi sama riik, mis vastutab pensioni maksmise eest.

Pension on üks tähtsamaid sotsiaalkindlustuse liike

Inimesel, kes läheb tööle mõnda teise EL riiki, peab olema selge ettekujutus sellest, kuidas see mõjutab tema pensioniõigust. Mis saab tema Eestis makstud sotsiaalmaksust? Kes hakkab talle vanaduspensioni maksma, kui ta on töötanud mitmes riigis? Kas jätkatakse pensioni maksmist pensionärile, kes vahetab oma elukohta EL piires? Seda peavad eriti arvestama inimesed, kes on aastaid elanud ja töötanud Eestis, nüüd aga mingitel põhjustel otsustavad ümber asuda.

Kõige lihtsam on vastata viimasele küsimusele. Pensione makstakse ka mõnda teise Euroopa Liidu riiki elama asunud pensionärile. Seega nt Eestist Rootsi või Saksamaale ümber asunud inimene oma Eestis teenitud pensionist ilma ei jää. Ta peab pöörduma Sotsiaalkindlustusametisse ja teatada, mis riiki tema pension tuleb üle kanda.

Juhul, kui inimene on elu jooksul töötanud mitmes riigis ja hakkab taotlema pensioni, tuleb kõigepealt kindlaks teha, kas tal üldse on õigus pensionile. Näiteks Eestis on vanaduspensioni määramiseks nõutav staazh 15 aastat. Oletame, et pensioni taotleja on Eestis töötanud 10 aastat ja Rootsis 25 aastat. Ilma Rootsis töötamise aega arvesse võtmata ei teki inimesel õigust Eesti vanaduspensionile. Tuletagem nüüd meelde veel määruse 1408/71 ühte tähtsat põhireeglit – kindlustusperioodide summeerimist: “kui liikmesriigi õigusaktid seavad hüvitiste saamise õiguse sõltuvusse kindlustusperioodide täitumisest, tuleb vajaduse korral arvesse võtta kõigi liikmesriikide õigusaktide alusel täitunud kindlustusperioodid”. Eestis ja Rootsis väljateenitud tööstaažide liitmisel tekib taotlejal õigus Eesti vanaduspensionile ning talle saab määrata pensioni 10 staažiaasta eest. Pensioni suuruse arvutamisel lähtutakse Eesti pensioni arvutamise valemist. Rootsi pädev asutus maksab pensioni seal töötatud aastate eest Rootsi siseriiklike seaduste alusel.

Ka pensioniõiguslik iga pole kõigis liikmesriikides ühesugune. Seega tuleb teada, et taotlejal võib olla õigus vanaduspensionile teises liikmesriigis, kuigi ta ei ole jõudnud pensioniikka Eesti riikliku pensionikindlustuse seaduse järgi ja vastupidi. Näiteks on inimene 63 aastat vana ja õigustatud saama Eesti vanaduspensioni, kuid mitte Norra vanaduspensioni, sest pensioniõiguslik iga algab Norras 67-aastaselt. Sellisel juhul arvestab Eesti pensioni arvutamisel Norra kindlustusperioode, isegi kui isik pole veel õigustatud saama Norra pensioni.

Selleks et Sotsiaalkindlustusamet saaks teises riigis elavale inimesele pensioni määrata, tuleb esitada taotlus sotsiaalkindlustusasutusele taotleja elukohariigis. Taotluses peab ära näitama töötamise perioodid Eestis ja lisama pensionistaaži tõendavad dokumendid (tööraamat, töölepingud, diplomi koopia jms). Seejärel edastab elukohajärgne asutus pensionitaotluse koos lisadokumentidega Eesti Sotsiaalkindlustusametile, kes määrab pensioni ja hakkab seda taotleja pangaarvele üle kandma. Töövõimetus- ja toitjakaotuspensionide kohta kehtivad samad protseduurireeglid.

Oluline on pensionäri ravikindlustuskuludega seonduv. Eestisse oma vanaduspõlve veetma asunud EL pensionäril on õigus saada raviteenuseid võrdselt Eesti alaliste elanikega, küll aga tasub nende teenuste eest pensioni maksva riigi ravikindlustusasutus.

Enne 1.maid 2004 määratud pensione üldjuhul ümber ei arvutata. Siiski, kui selgub, et EL reeglite alusel arvutatud pension oleks suurem kui Eesti seaduste alusel määratud, on inimesel õigus esitada taotlus tema varem määratud pensioni ümberarvutamiseks. Näiteks inimene, kes jäi pensionile 1993.aastal ja kellele määrati pension Eestis töötatud aastate eest, kuid kes on aastatel 1952-1955 töötanud Rootsis, võib pärast 1.maid taotleda pensioni ümberarvutamist.

Euroopa Liidu sotsiaalkindlustuse kooskõlastusreegleid kohaldatakse Liidu piires liikuvate kodanike, kodakondsuseta isikute ja pagulaste suhtes, kes on töötajad või füüsilisest isikust ettevõtjad. Alates 2003.aastast hõlmavad need reeglid ka kolmandate riikide kodanikke, kes elavad legaalselt EL liikmesriikides.

Reet Kabi
Sotsiaalkindlustusameti
välissuhete osakonna juhataja asetäitja