Uudised

Kahe partei haruldase üksmeelega teeb Bushi administratsioon ettepaneku tõsta märgatavalt hüvitisi vanuritele. Välja- pakutud reformid võivad USA maksumaksjatele enam maksma minna kui president Bushi ulatuslikud maksukärped 2001 ja kehtestavad väga märkimisväärse ümberjaotamise USA noortelt vanadele. Kui paljud vaatlejad on osutanud Bushi maksukärbetega seotud ohtudele ja järgnenud eelarvepuudujäägile, paistavad vähesed muretsevat puudujäägi suurenemise pärast, mis tuleneb sellest kingitusest vanuritele.

Pensionäride võimas lobitöö

USAs toimuv on veel üks tõend vanurite suurest võimust meie ühiskondades. Sama on teoksil Euroopas, kus riiklike pensioniplaanide suuremeelsust ei suudeta enam toetada, kuid süsteemi reformimine on poliitiliselt peaaegu võimatu.

Eakate poliitilise võimu suurenemine tuleneb mitmest asjaolust. Esimene on lihtsalt see, et industriaalühiskondades elavad inimesed kauem ja neil on vähem lapsi. Kombineerige see heldete pensionilejäämise reeglitega, mis kavandati 1970n-dail, kui sõjajärgse beebibuumi “tagajärjed” olid just valmis tööturuga liituma ja heaoluriik tundus olevat vaba eelarvepiiranguist, ja saate õigused, millega keegi jännata ei taha.

Teiseks tugevdab pensionäride lobitööd asjaolu, et vanad on keskmiselt rikkamad kui noored, nad on lihtsalt kauem tegutsenud ja neil on seega olnud kauem aega rikkust koguda. Rikkamana saavad nad rohkem rahalist toetust anda parteidele ja poliitikutele, kes kaitsevad nende, mitte noorte huve, kes tahaksid ehk pensionireformi teostamist.

Pensionäridel on ka aega, mille nad pühendavad sellele, et organiseerida poliitilist tegevust endi huvides. Näiteks on paljud Itaalia ametiühinguliidrid pensioniealised, samuti moodustavad pensionärid suurima osa võimsaimast ja sõjakaimast ametiühingute keskorganisatsioonist CGIL. USAs kalduvad pensionärid enam hääletama kui noored.

Kõik see loob nõiaringi: mida tugevam on pensionäride ja vanemate töötajate poliitiline võim, seda suurem on surve valitsusele tööea lühendamiseks ja pensionide suurendamiseks. See omakorda tõstab nende hääletajate osakaalu, kes sõltuvad pensionidest ja seega pensionäride poliitilisest võimust.

Hiljutises artiklis näitasid Vincenzo Galasso ja Paola Profeta Bocconi ülikoolist Milanos, et Itaalias on see seos praegu pensionireformi suurim takistus. Aja möödudes poliitiline toetus reformile väheneb, vähemalt seniks, kuni süsteem õhku lendab.

Teine aspekt, mis reformid keeruliseks muudab, on see, et riiklikud pensionisüsteemid jagavad tulusid ümber rikastelt vaestele, kuna need süsteemid on tavaliselt “määratud hüvitiste” struktuuriga. Pensionid on seotud pigem viimaste palkade kui tegeliku panusega, mille töötaja on oma elu jooksul andnud. Selle ümberjagamise ulatus varieerub riigiti, kuid esineb kõigis OECD riikides, k.a USA.

Reformivastases koalitsioonis on ümberjagamise pooldajad tüüpiliselt noored ja poliitiliselt vasakpoolsed, kes sageli liituvad pensionäride ja vanemate töötajatega. Tulemuseks on erakordselt võimas poliitiline liikumine, mis ulatub vasakult paremale ja kaasab nii noori kui ka vanu. Otsesed kaotajad on noored töötajad ja tulevased põlvkonnad, kes seisavad vastamisi suurte maksukoormatega, mis on vajalikud pensionäridele lubatud hüvitiste maksmiseks.

Paljudesse pensionisüsteemidesse sisse arvatud ümberjagamine on harva “puhas”. Mitmed süsteemid sisaldavad poliitilisi privileege.

Brasiilias on erasektori töötajate pensioniplaan väikeses plussis, kuid riigiteenistujate oma tohutus puudujäägis, mis võrdub 4,5%ga Brasiilia SKTst. Prantsuse riigisektori töötajad viisid hiljuti riigi seisakusse, kui olid reformi sihtmärgiks, mille peaeesmärk oli tuua nende hüvitised samale tasemele erasektoriga.

On julgustav, et Prantsuse valitsus lõpuks võitis ja on huvitav, mis edasi saab. Pärast nädalatepikkusi halvavaid streike alustas peaminister Raffarini valitsus kampaaniat, veenmaks valijaid, et reform lihtsalt kõrvaldas vähemuse privileegid. See mõjus hästi ja riigiametnikud leidsid end isoleerituna.

Lõpetada ümberjagamine

Muidugi ei peaks valitsused poliitilisi riske arvesse võttes ootama pensionäridega vaenujalal olemist. Ametnikud võivad selle vältimiseks teha kahte ilmselget asja. Esiteks suurendada pensionile jäämise vanust. Sellel on kaks ilmset eelist: see vähendab süsteemi üldkulusid, kahandades pensionäride arvu, ja nõrgendab seega reformivastast valijaskonda.

Teiseks kõrvaldada süsteemis olev ümberjagamine. Igasugune ümberjagamine peab olema läbipaistev ja leidma aset maksustamise ja pensionidega mitte seotud ümberpaigutuste kaudu. Muidugi on lihtne mõista, miks seda ei juhtu: kui ümberjagamine on läbipaistev, võivad need, kes maksavad, kurtma hakata.

Kui ümberjagamine toimub pensionisüsteemi kaudu, makstakse see kinni veel sündimata põlvkondade poolt, kes järgmistel valimistel ei hääleta. Vahepeal saab meie vanavanematele ainult soovitada, et nad kompenseeriksid selle oma lapselastele, jättes neile koos kõrge maksukoormaga helde päranduse.