Uudised

Arengule orienteeritud opositsionäärina julgen kõhklusteta kiita võimulolevat valitsust kogumispensionide riigipoolse seletuskampaania käivitamise eest. Kuigi selle läbiviimise vajalikkuse kiitis heaks juba eelmine valitsus, on alati meeldiv, kui ühiskonda läbivate teemade puhul suudetakse säilitada riigimehelikku joont ja vältida olupoliitilist kemplemist.

Pensioniea tõstmine on valusam Pensionireformi vajab Eesti ühiskond tervikuna, sõltumata valijate poliitilisest meelsusest või kohtade jaotusest Riigikogus. Mine tea, ehk tuli valitsusevahetus pensionireformile koguni kasuks, sest järjepidevus suurendab selle poliitilist toetuspinda ja seega ka nende inimeste hulka, kes sellest lõppkokkuvõttes võidavad.

Pensionireformi efektiivsus avaldub aastakümnete jooksul, selle aja vältel vahetuvad võimuliidud mitmeid kordi. Kes seda ikka enam aastal 2020 mäletab, milline valitsus siis parajasti võimul oli, kui sellele kõigele alustalad pandi. Demograafilise situatsiooni poolt poliitikutele tehtud ettekirjutus on niivõrd võimas, et igasugune erakondlikkus on siin lihtsalt tobe.

Riigi tõugatav kampaania peab otsustajat aitama – liituda kogumispensioni süsteemiga või mitte. Ilmselt vajab sellele küsimusele vastaja ka abi, selgitusi talle pakutavate pensionifondide erinevustest. Lõpliku valiku peab suurem osa meist ikkagi ise tegema.

Tunnistan fondihaldurite soliidsust, kes selgitustöö käigus on pidanud korrektseks teavitada, et nooremal liitujal on sobivam valida vähemalt esialgu suurema riskiastmega fond ja pensionieale lähemale jõudnul tegutseda talitsetumalt. See annab tunnistust ürituse tõsidusest ja meie pensionisäästude investeerijate pikaajalistest kavadest. Kaugemale suunatu eeldab tehtud otsustele kindlat kandepinda ja kui kogumispensioniga liitujad eeldavad kindlustunnet kõigepealt fondivalitsejalt, siis mõlemad neist soovivad kindlustunnet poliitilistelt otsustajatelt.

Seega küsimus 16+4+2 süsteemi järjepidevuse võimalikkuse kohta on igati loomulik. Julgen väita, et selle valemi 4+2 osa on väga suure tõenäosusega järjepidev. Aastakümneteks langetatav poliitiline otsus on alati keeruline. Keerulisi küsimusi soovivad aga poliitikud kas vältida või edasi lükata.

Ka viimaseil aastail langetatud otsuste puhul tuleb tunnistada, et põhiline argument kogumispensionide kasuks oli tõdemus – pensioniprobleemi kui sellist vältida on võimatu, selle edasilükkamine on kahjulik, ja eeskätt tulevastele pensionäridele. Teiseks – inimese enda panuse ja riigi poolt sotsiaalmaksust lisanduva vahekorras muudatuste tegemine ei annaks ka kogutavatele pensionidele midagi juurde.

See tõdemus ei välista aga poliitilist debatti asendusmäära ehk lihtsamas keeles pensionide suuruse üle tervikuna. Poliitilises mõttes huvitab see ühiskonda palju rohkem kui üleminekukulude katmine. Meile sarnaste riikide kogemustele tuginedes oletan, et 4-6 aasta jooksul saab riiklikusse pensionisüsteemi tekkiva defitsiidi katta riigi käsutuses olevate reservide abil.

Selleks ajaks tuleb vastata ka küsimusele, mis saab edasi – kas korvata puudujääk riigi muude tulude arvelt, võtta laenu, emiteerida võlakirju vms. Seega on kõige tõenäolisem muutuja meie kogumispensionivalemis number 16, mitte 4 või 2. Ka selle numbri muutmine on kindlasti järgmistele parlamendikoosseisudele ebameeldiv teema, aga sama karistatav on ka selle alternatiiv – pensioniea tõstmine.

Löök allapoole vööd

Ma oleksin aga oodanud pragmaatikute kaksikliidult rohkem järjepidevust ja eneseületamist riiklike pensionide indekseerimise küsimuses. Teatab ju uus koalitsioonilepe, et algselt 1. aprilliks kavandatud pensionitõusust tehakse valimiskampaania osa.

Pensionireformi seisukohalt on tegu löögiga allapoole vööd. Kogumispensioniga liituja peab teadma, milline saab olema riikliku pensionikindlustuse osa tema tulevases toimetulekus. Riigi kulude kavandaja peab teadma, milliseks kujunevad üleminekukulud ehk esimese samba defitsiit ja seda aastateks ette. Seega on konsensus riiklike pensionide kindlate reeglite järgi indekseerimise asjus hädavajalik. Järelikult ei huvita indekseerimise stabiilsus pelgalt tänast pensionäri, kes nüüd võiks uuelt valitsuselt küsida: kas pensionitõus jääbki vaid valimiste eelseks rõõmuks ja järgmist korda tuleb taas kolm aastat oodata?

Mõõdukad teevad ettepaneku täita võimulolijate lubadus kolm kuud varem. Rahalises mõttes pole suurt erinevust, kas teha viimane n-ö poliitiline pensionitõus juba juulist või enne indekseerimisele asumist, s.o aprillist. Võita pole kaksikliidul siin midagi, kaotame aga usu poliitikute võimesse milleski kokku leppida ja siis seda kokkulepet pidada.

Eiki Nestor
Mõõdukate aseesimees, endine sotsiaalminister