VILLU ZIRNASK: Pensionisamba teine usaldushääletus
Juuni alguses jõustunud teise samba maksete katkestusega ei ole melu pensionisammaste ümber kaugeltki lõppenud.
Juba pooleteise kuu pärast, 1. augustil saavad kired jälle lõkkele lüüa, sest sambal seisab ees sisuliselt usaldushääletus.
Nimelt saab alates augustist esitada avaldusi isiklike maksete teise sambasse taasalustamiseks – tähendab, maksta saab isiklikku kahte protsenti oma sissetulekust tuleviku tarbeks, erinevalt senisest riik omalt poolt nelja protsenti lisama ei hakka. Makseid saab sooviavaldaja uuesti alustada aga alates 2010. aastast. Kes seda avaldust ei esita ja selle kaudu pensionisambale usaldust ei avalda, saab ka 2010. aasta maksevabaks.
Swedbank on välja arvutanud, et maksete varasemal jätkamisel teeb 12 000-kroonise brutopalga saaja (koos riigiga) 2017. aasta lõpuks teise sambasse makseid 13 200 krooni rohkem kui mittejätkaja – 60 000 krooni 46 800 krooni vastu. On sel kõigel aga pensionipõlveks valmistudes mõtet? Mis on nende sissemaksete eest ostetud fondiosakute turuväärtus 2017. aasta lõpuks, praegu muidugi teada ei ole. Ajaloost andmeid noppides ja nende põhjal joont tulevikku vedades saab joonistada üsna erinevaid graafikuid.
Kõikuv tootlus
Näiteks ajavahemikul 2000– 2008 oli aktsiate inflatsioonijärgne tootlus kõigil suurematel aktsiaturgudel peale Austraalia, Lõuna-Aafrika ja Norra negatiivne või nullilähedane. Itaalia, Saksamaa, Iiri, Jaapani ja USA aktsiad tootsid sel perioodil iga aasta kohta üle viie protsendi miinust. Selle perioodi alusel tulevikku prognoosides näib investeerimine – eriti ohtralt aktsiatesse investeerivatesse fondidesse – mõttetu.
Ent 1990. aastad olid jällegi hoopis teistsugused: seitsmel maailma kõige pikaealisemast 17 aktsiaturust oli aasta keskmine reaaltootlus üle kümne protsendi, miinuses oli vaid Jaapan. Kümneprotsendise tootluse juures kulub investeeritud raha kahekordistumiseks vaid veidi üle seitsme aasta.
1900.–2008. aasta keskmine aastane tootlus on „investeerimisarheoloogia” kõige autoriteetsemate hulka kuuluva London Business Schooli uuringu järgi olnud 17 turul, mis esindavad ligi 90 protsenti maailma aktsiaturgude koguväärtusest, kolm kuni kuus protsenti. Sealjuures on aktsiad olnud paremini esinev varaklass kui võlakirjad.
Sellest ja teistest sarnastest uuringutest järeldub, et pikaajalisel investeerimisel pigem saavutatakse edu, kui kaotatakse. Kuigi päris kindel pole see olnud, sest plussperioodide sekka on sattunud mitmekümneaastaseid perioode, mil aktsiaturud ei ole tulu andnud.
Keset kriisi, mis on pannud inimesi kahtlema kapitalismi elujõulisuses, vajab vastust küsimus: kas mineviku baasil saab üldse praegu tuleviku kohta midagi arvata, võib-olla on tulevik hoopis teistsugune? Selle pärast ei tasu ülemäära muretseda, sest kapitalism on riigiti väga eripalgeline, kuid väärtpaberiturud on kõikjal. Näiteks suhteliselt sotsialistliku Rootsi aktsiaturg on ajaloos keskeltläbi pakkunud üht parimatest tootlustest. Seni, kuni majandus põhineb kas või osaliselt ettevõtlusel ja eraomandil – ja kellel on pakkuda mõni muu toimiv variant? –, on olemas ka väärtpaberid, millesse inimesed saavad oma sääste investeerida.
Kui riskistsenaariumidest rääkida, siis võib muidugi ette kujutada igasuguseid ohtusid, mille realiseerumisel võib pensionifondide tootlus igasugustele ootustele alla jääda. Võimalik investeerimiskaotus painab vähem, kui raha säästmise tõttu ei pea nii-öelda jooksvat elu elamata jätma.
Pensionimakse – väike ohver
Maksete tegemine teise pensionisambasse vähendab inimese brutopalka kaks protsenti, mis 12 000-kroonise brutopalga puhul on 240 krooni. See ei ole summa, mille igakuine kulutamine võimaldaks kellelgi tõsta oma jooksvat elustandardit hoopis teisele tasemele või mille säästmine nõuab paljust loobumist. Küll koguneb sellest normaalse majandusarengu korral 20–30 aastaga kokku summa, millest saab hulga aastaid elatuda.
Kogumispensionide reklaamid jätavad sageli mulje, et need on hea rohi rahvastiku vananemisega tekkivate pensioniprobleemide vastu. Tegelikult see päris nii ei ole: kui suurele generatsioonile järgneb väiksem generatsioon (nagu rahvastiku vananemise puhul ikka juhtub), tekitab see majanduses igal juhul tasakaalustamatuse, mille taga-järjeks oleks suletud süsteemis pensionäride sissetulekute vähenemine töötajate palkade suhtes, töötajate rängem maksustamine, et maksta suuremat riiklikku pensioni või tööea ja pensioniea vahelise piiri nihutamine – pensioniea tõstmine.
Pensionisambad annavad ometi šansi, et rahvastiku vananemine puudutab meid õrnemalt, sest rahvastikuprojektsioonide järgi on kogu maakera rahvastiku vanuseline struktuur tänu arengumaadele veel 21. sajandi keskpaigaski püramiidi meenutav – nooremaid on ikka veel rohkem ja vanemaid järjest vähem. Pensionisäästude investeerimise kaudu saab siinsete pensionide maksmise koorma osaliselt teiste, noorema rahvastikuga riikide õlule lükata. Kui hästi läheb, suudavad nendes, noore rahvastikuga riikides tegutsevad ettevõtted pakkuda meie rahale kõrgemat tootlust kui vanurite maailmajaos Euroopas.