Uudised

Inimene, kes unustas möödunud nädalal pensionifondi vahetamise avalduse esitamata või kellel tekkis see soov alles nüüd, saab praegu kehtiva seaduse kohaselt oma soovi teostada alles 14 kuu pärast – 2011. aasta algusest.

Ebaõiglane? Ebanormaalne? Konkurentsi piirav? Lisaks kõlavatele sõnadele tarbijate ja ettevõtluse vabadusest on piirangu puhul, mille pehmendamist praegu kaalutakse, oluline ka küsimus, kuivõrd peaks seadus pensionifondide investoreid nende endi rumaluse eest kaitsma.

Uuringuid, mis tõendavad, et investorid kasutavad fondide vahetamise võimalust rohkem enda kahjuks kui kasuks, on maailmas tehtud palju. Uuring uuringu järel on näidanud, et keskmise fondiinvestori tulemused on palju kehvemad kui keskmisel fondil, sest investorite tavaline „strateegia” on suunata raha väikse hiljutise tootlusega fondidest suure hiljutise tootlusega fondidesse. Iga fondivahetusega aga kaasnevad kulud ja teiseks võib fondivahetus suure tõenäosusega sattuda just hetkele, mille järel vana fondi tootlus pöördub paremusele ja uue oma halveneb.

Eestiski kasutavad inimesed kirjeldatud „strateegiat” meelsasti, näiteks tänavuse fondivahetusvooru suurim võitja oli LHV – viimasel ajal parimat tootlust näidanud fondide haldur – ning suurim kaotaja Swedbank – viimasel aja kõige viletsamalt esinenud pensionifondide haldur.

Suurte juurest väiksemate fondihaldurite poole pöördumist võib mõistlikuks pidada selles mõttes, et eestlaste esmane fondivalik käis peamiselt oma põhipanga järgi – mida suurema kontori- ja müügivõrguga pank, seda rohkem kliente sai ta ka oma fondidesse. Ent suur kontori- ja müügivõrk ei tee ühtki panka automaatselt kõige paremaks fondihalduriks. Kahjuks on nüüdseid fondivahetusi palju nimetada esmasel valikul tehtud vigade parandamiseks, sest peamiseks vahetamise ajendiks, nagu öeldud, paistab olevat fondide hiljutine tootlus.

Parim, mida minevikutootlusest saab välja lugeda, on see, kuidas fondihaldur teatud tingimustes hakkama saab. Et fondihalduri tulevikuvõimalustele tõesti pädev hinnang anda, on vaja tema investeerimissüsteem tükkideks lammutada ja uurida, millel täpselt on põhinenud varasem tootlus.

Kas tõusnud on enamik portfelli koostisosi või võlgneb ta tootluse eest tänu paarile läbi katuse põrutanud positsioonile? Kui tõenäoline on, et ta suudab tulevikus leida uusi läbi katuse põrutavaid investeeringuid? Kui tõenäoline on, et tulevikus korduvad tingimused, milles ta seekord edu saavutas?

Säärane analüüs eeldab suurt tööd, milleks 99 protsendil või suuremalgi osal pensionikogujatel pole aega, viitsimist või oskusi. Tavaliselt põhineb fondi vahetamise otsus kõigest tundel, et mõni fond on parem kui teine. Tunde põhjal tehtud otsuste tagajärgi kirjeldatakse ühes USA turgude kohta tehtud uuringus nõnda: „Eraklientidest investoritel on hämmastav võime teha valesid asju.” Osa professionaalseid investoreid kasutab fondide investeerimisvoogusid lausa näitajana, mille järgi teha oma otsuseid – nad liigutavad oma raha fondivoogudele vastupidises suunas.

Rahavoo mõju

Tasub tähelepanu juhtida ka sellele, et suures plaanis on fondiinvestorid need, kes fondihaldureid lükkavad-tõmbavad, mitte vastupidi. Kui fondi tuuakse hulk raha juurde, tuleb fondihalduril see vastavalt fondi investeerimisstrateegiale investeerida; kui fondist võetakse hulk raha välja, tuleb fondihalduril väärtpabereid müüa hoolimata sellest, mis ta ise nende tulevikuväljavaadetest arvab. Fondihalduril on raske oma klientidest oluliselt targemini tegutseda.

Seega on pensionifondi vahetamise piiramine mõistlik seadusesäte – kõige rohkem kaitstakse nõnda klienti ennast. Vaielda võib selle üle, kas piiramine ainult ühe korraga aastas on parim variant, võib-olla võiks vahetamist lubada kaks korda aastas. Harv vahetamisvõimalus sunnib inimest oma otsust põhjalikumalt läbi mõtlema ja on rohkem lootust, et ta ei tee seda pelgalt tunde või hetke-emotsiooni ajel.

Tarbijavabadust saab pensionikogumise süsteemi juurde tuua ühtsest vahetamisavalduste tähtajast (31. oktoober) loobumisega. Kui lubada inimestel endil vahetamise hetke valida, tekib aktiivsematel ja asjatundlikumatel pensionikogujatel võimalus fondihaldureid ühe või teise sammu eest senisest operatiivsemalt tunnustada või karistada või panna maksma oma nägemus eelseisvaks 12-ks või kuueks kuuks kõige paremini sobiva investeerimisstrateegia kohta. Samuti võiks vähendada aega vahetamissoovi avaldamise ja teostamise vahel – praegu on see kõige paremal juhul kaks kuud, aga võiks olla kuu või mõni nädal.

Villu Zirnask