Eesti
Uudised
Filtreeri
Pensionireformi poliitilised valikud
Fondid valmistuvad liitunute ülelöömiseks
Poolteist aastat kogumispensioni – kuidas läinud ja mis edasi?
50 000 pensionikontot seisab tühjalt
Kogumispensioniga liituja käekäik
Jäänud on kaks päeva mõtlemiseks
VILLU ZIRNASK: Pensionärist saab tavavalija

VILLU ZIRNASK: Pensionärist saab tavavalija

30.10.03 Eesti Päevaleht

Fakt, et eilse seisuga ületas teise pensionisambaga liitunute arv vanaduspensionäride arvu juba 40 000 võrra, tõotab pensionäride muutumist tavalisteks valijateks – sellisteks, kellele poliitikutel tasub aasta-aastalt järjest vähem “präänikut” pakkuda.

Ja hea on, sest enamasti ei hiilga “präänikud” kaugelenägelikkusega. Näiteks kevadel andsid Mõõdukad sotsiaalmaksu ülelaekumisest innustatuna käiku seaduseelnõu, mille järgi tuleks muuta riiklike pensionide indekseerimise viisi – võtta tarbijahinnaindeksi tõusu ning sotsiaalmaksu laekumise kasvu keskmise asemel indeksiks neist kahest see number, kumb on indekseerimise hetkel suurem.

Tänasest Päevalehest võime aga lugeda, et Mõõdukate ase-esimees Eiki Nestor ütleb pensionikassa reservi kohta: “See sulab nagu lumi kevadel.” Edasi seletab Nestor, et tuleb juba praegu raha varuda, kuna lähiaastatel võib riikliku pensionisüsteemi defitsiit väga suureks paisuda.

Selle kohta pole öelda muud, kui “kust tuul, sealt meel”. Pensionikassa defitsiidi oht on pensionireformi algusest saadik päevakorras olnud. Samuti on tõsiasi see, et demograafilisest olukorrast tulenevalt peabki Eesti riik pensionide maksmisega koonerdama. Juhul kui loomulik iive tõusule saadakse, siis isegi praegusest enam, sest esimese 20 aasta jooksul tähendaks kasvanud iive riigieelarvele eelkõige kulusid, tulu tuleks alles 2020. aastate lõpus.

Mis piirini saab riik pensionide maksmisega koonerdada? Kui lähtuda sellest, et Kreenholmi õmblejad saavad palka 2000 krooni kuus ning paljud poemüüjad 2000-3000 krooni, siis ei tohiks keskmise pensioni (teises kvartalis 1962 krooni) saajatel oma praeguse sissetuleku kohta ütlemist olla.

Näiteks kuulus metsavend Alfred Käärmann teataski suvel, kui New York Times teda tülitamas käis, et on täiesti rahul sellega, mis riigilt saab. Mitmetes maakohtades on pensionärid kõige kindlama ja kõrgema sissetulekuga inimesed. Linnapensionäridel on raskem, aga osal neist aitaks elujärge natuke parandada väiksemale ja/või odavamale elamispinnale kolimine.

Kui lähtuda Euroopa sotsiaalhartast, millele ka Eesti on alla kirjutanud, paistab olukord kehvemana. Läbi häda on pensionide taset siiski hoitud 40 protsendi lähedal meeslihttöölise netopalgast, nagu harta soovitab.

Ent Euroopa Liidu maade sotsiaalkindlustussüsteemi hinnates tasub arvestada, et see pole eksisteerinud igavesest ajast igavesti, vaid välja kujunenud alles 1960.–1970. aastatel demograafilise dividendi lõikamise ajal (s.t ajastul, mil tööeas inimeste arv kasvas kiiremini kui kogu rahvastik). Väga võimalik, et 10–20 aasta pärast, kui Euroopas on täie teravusega päevakorras rahvastiku vananemine, mõeldakse, kuidas küll 20. sajandi teise poole riigijuhid nii lühinägelikud olid ja suuri, kindla katteta lubadusi jagasid.