Eesti
Filtreeri
Värsked andmed paljastavad pensionite tegeliku suuruse
Veebikonverents „Pensionipäev“ 12. märtsil
Niigi madal pensioni asendusmäär võib Eestis aastatega veelgi langeda
OECD: Eesti töötajaid ootab üks madalamaid pensioni asendusmäärasid EL-is

2023

Valitsuse kinnitatud pensionitõusuga jõuab keskmine pension 700 euroni
Tänavune pensionitõus on 15 aasta suurim

2022

Eesti pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse analüüs 2022

VILLU ZIRNASK: Kaotame pensioniea üldse

08.07.09 Eesti Päevaleht

Kindel viis tõmmata enda peale suure hulga inimeste pahameel on hakata rääkima pensioniea tõstmisest.

„Võetakse ära minu väljateenitud vanaduspõlv!”, „Ajalooline ebaõiglus – miks tema saab paar aastat varem pensionile kui mina!”, „Noortelgi pole tööd, kuidas veel mina ennast pensionini üleval pean?” Sääraseid vastuväiteid tuleb hulgi ja nõnda käivad poliitikud ümber pensioniea tõstmise nagu kass ümber palava pudru, kuigi otsuste edasilükkamise korral kasvavad pensioni- ja tervishoiukulud 15–20 aastaga mitu korda raskemaks koormaks, kui on riigieel-arvele praegune majanduskriis.

Tõtt-öelda on pensioniea fetišeerimine ja selle praegusse paika jäämise eest seismine mulle, kes ma olen praegu umbes poolel teel kõrgkooli lõpetamise ja kehtiva pensioniea (63 aastat) vahel, üsna arusaamatu.

Esiteks, pensioniea saabudes passiivsele jõudeelule pühendamine tähendab enese kiiremale surmale määramist. See pole lihtsalt laest võetud arvamus, vaid ka uuringutes tõestust leidnud fakt. Tõsi, täiskoormusega tööd 63-aastaselt võib-olla enam tõesti ei viitsiks teha, aga paar-kolm päeva nädalas ikka, et ennast vaimselt ja füüsiliselt vormis hoida. Selle asemel et võidelda pensioniea tõstmise vastu, oleks hoopis konstruktiivsem võidelda selle eest, et tööturul loodaks rohkem vanemaealistele sobivaid võimalusi, näiteks osalise ja paindliku tööajaga töökohti, ei diskrimineeritaks neid võrreldes noortega täiendus- või ümberõppe pakkumisel või lihtsustataks ettevõtlusega tegelemise nõudeid (näiteks lastehoiu või toitlustuse vallas).

Pensioniraha varem

Ehk oleks asjalik nõudmine ka see, et pensionisammastesse kogunenud raha saaks osaliselt – kuni teatud miinimumsumma või staaži järelejäämiseni – ära kasutada juba nooremas eas. Paariaastane akude laadimine või uue ameti õppimine 40–50-ndates eluaastates pikendaks tõenäoliselt nii eluiga kui ka tööindu.

Teiseks, kui oled siiski juba kindel, et vanas eas töötamine kindlasti ei tõmba, siis milles küsimus, hakka pensionile jäämiseks varakult valmistuma. Näiteks kolmandast, vabatahtlikust pensionisambast lubab seadus ilma trahvina mõjuvate piiranguteta hakata väljamakseid tegema juba osakuomaniku 55-aastaseks saamisel. Ja kolmas sammas või muul viisil raha säästmine pole ainus võimalik strateegia varem palgatööst kõrvale jääda, näiteks aita oma lapsed järjele, kus neil on võimalik sindki toetada, valmista ennast ette maal suuresti naturaalmajanduslikus stiilis elamiseks, tee oma elamine võimalikult energiasäästlikuks, asuta  end elama mõnda odavasse riiki…

Kui rahvastiku vananemise tõttu kujuneb olukord, kus tööl-käiva inimese kohta on kaks tema pensionieelikust või juba pensionile jäänud vanemat ning neli pensionil vanavanemat, siis ei ole riiklikku ülalpidamist alates 63. eluaastast enam mingi valemiga võimalik pakkuda. Tegelikult võiks seadusega määratletud pensioniea üldse kaotada ja jätta inimese enda otsustada, millal ta hakkab kasutama õigust saada riiklikku pensioni ja sammastesse kogunenud raha. Varem pensionile jäädes saadavad summad on loomulikult väiksemad kui hiljem.