Uudised

Märtsi lõpus kritiseeris Vene asemajandusminister ja pensionireformi peaideoloog Mihhail Dmitriev avalikult valitsuse tegevust pensionireformi vallas, teenides peaminister Mihhail Kasjanovilt noomituse.

Ent võitja on Dmitriev – kui eelnevad üheksa kuud töö praktiliselt seisis, siis noomitusest möödunud kuu aja jooksul on Vene valitsus vastu võtnud mitu reformi alustamiseks vajalikku määrust.

2002. aastal vastu võetud kogumispensioni seadus näeb ette, et kuni 45-aastased tööealised Vene kodanikud, keda on ligi 70 miljonit, hakkavad tegema oma palgast makseid riiklikkusse fondi või erafondidesse. Riikliku Venemaa Pensionifondi valitsejaks on valitud Vnešekonombank, pensionifondide järelevalve otsustati teha ülesandeks rahandusministeeriumile. Erafondide valikut puudutavaid määrusi veel pole ja ka paljud pensionikontode haldamist puudutavad tehnilised küsimused on lahendamata. Samas peaks pensioni kogumine valitsuse kava kohaselt algama juba 2004. aastast.

Huvide konflikt

Kõik arveldused peaksid hakkama käima läbi Venemaa Pensionifondi, ka nende inimeste rahaga, kes valivad erapensionifondi. “Sellesse süsteemi on peidetud huvide konflikt,” kardab Pioglobali juht Maria Tšuraeva. “Kogu raha koguneb ühte punkti ja pärast peab see punkt vabatahtlikult osast rahast loobuma, kuigi see tähendab talle üksnes tüli. Ma pole oma elus veel näinud, et keegi loobuks vabatahtlikult oma aktivatest.”

Fondivalitsejad kardavad ka seda, et riigiametnikud ei vii läbi kampaaniat teavitamaks kodanikke võimalusest suunata pensionisääst erafondidesse. Nad kavatsevad suunata jõupingutused suurettevõtetele. Fondivalitsejate liidu juhi Andrei Podoinitsõni hinnangul saavad erafondid lähema kahe aasta jooksul endale 10-15 protsenti inimestest, keda reform puudutab – põhiliselt suurte ärigruppide töötajad ning jõukamad inimesed.

Fondivalitsejate hinnangul investeeritakse suur osa pensionirahast esialgu valitsuse võlakirjadesse. Ent valitsuse võlakirju on vähe ning nende intressimäär jääb juba praegusegi nõudluse juures inflatsioonile alla. Sellele vaatamata pole fondivalitsejad vaimustuses aktsiatest, ennustades nende osaks portfellis maksimaalselt 20-30 protsenti. “Meil ei ole erilist usaldust Vene aktsiaturu vastu,” seletab Podoinitsõn.

Suuremaid lootusi pannakse ettevõtete võlakirjadele. Kõigest aastaga on nende turg kasvanud nullist 1,5 miljardi dollarini, mis on samas suuruses prognoositava pensionisäästuga. Samas pole need võlakirjad alati kindel investeering. “Vaid laiskvorst ei lase praegu välja võlakirju,” ütleb fondivalitseja Montes Auri peadirektor Sergei Stukalov.

Väljapääsu pole

Väljapääsu ei paku ka välismaised kapitaliturud. “Sinna lubab seadus pensionifondidel investeerima alles kahe aasta pärast ja ka siis vaid vähesel määral,” seletab NIKoili investeerimisanalüüsi osakonna juht Aleksandr Golovtsov.

Pavel Tepluhin Troika Dialogist on siiski optimistlik: “See on muna ja kana moodi probleem. Kui tekib vajaliku hinna ja tähtajaga raha, siis tekivad ka sobivad väärtpaberid. Näiteks Transneft laenab praegu naftajuhtme ehitamiseks raha välismaalt. Aga miks mitte Venemaalt, kui siin tekib pikaajaline ja kindlat paigutamist vajav raha?”

EPL ajakirja Ekspert materjalide põhjal