Uudised

Sarnased mõtted on ringelnud ka Läti ja Leedu poliitikute peades, mistõttu ei tule ka üllatusena, et samasugune mõte võib tekkida ka meie poliitikute hulgas.

Reformierakond on minu arust öelnud, et me ei peaks otsima lihtsaid lahendusi (st tõsta makse), vaid pigem peaks kulusid kokku hoidma. Nõus, aga teise samba pealt kokkuhoidmine ei ole mitte midagi muud, kui lihtne lahendus, mis on lihtsalt veidi hägusam ja näib pealiskaudsel vaatlemisel kulude kokkuhoidmisena. Tegelikult lõppeb see tee väga lihtsalt – sotsiaalmaksu tõusuga tulevikus.

Kui me (riik) täna ja tulevikus pensionireformiks raha kõrvale ei pane, siis lükkub sotsiaaleelarve pankrot (või suur sotsiaalmaksu tõus) lihtsalt edasi, muud ei midagi (põhjuseks elanikkonna kiire vananemine – pensioniealiste arv kasvab palju kiiremini kui maksumaksjate arv).

Taustaks niipalju, et Eestis on riik kolmest Balti riigist seni maksnud väikseima osa liitunute palgast teise sambasse – 4%, millele siis liitunud omaenda palgast lisavad 2%. Lätis on see olnud 8% brutopalgast (ja see kõik on tulnud riigi maksutulude arvelt) ja Leedus 5.5% (see on samuti tulnud maksutuludest – palgatulude vähenemist reformi käivitamisel ei toimunud nagu Lätiski).

Esimesena tekkis mõte pensioni teise samba kallale minna muidugi Lätis – kus teise sambasse tehtavad maksed suurimad – see oli millalgi oktoobris. Mõnevõrra isegi üllatuslikult riik loobus pensionireformi alustalade kõigutamisest.

Teisena jõudis see mõte Leetu ja seal tipnes mõttetegevus sellega, et riik otsustas vähendada 2009 ja 2010 makseid teise sambasse 5.5%-lt 3%-le brutopalkadest.

Kolmandaks on siis nüüd jõudnud samad mõtted Eestissegi. Huvitav, et viimasel ajal veavad maksuteemalist mõtlemist kõik teised riigid peale Eesti. Minu arvamus on, et kui me vähendame riigi osalust pensionireformis praegu, siis tulevikus on seda raske taastada, pluss riigi usaldusväärsus tänaste maksumaksjate silmis ei kasva kuidagi.

Mina mäletan, et kui teise samba pensionireformi käivitati 2002, siis räägiti väga selgelt sellest, et osa sotsiaalmaksu suunamine pensionifondidesse tekitab teatavaks arvuks aastateks “augu esimesse sambasse”, mida on vaja kuidagi finantseerida. Vahepealsetel aastatel toimunud majandusbuumi käigus pensionite maksmisega aga loomulikult probleemi ei tekkinud ja nii unustati selle tekkimise võimalus ära.

Üks võimalus esimese samba puudujääki finantseerida oleks emiteerida võlakirju, mida pensionifondid ostaksid praeguste intressimäärade juures suhteliselt hea meelega. Kuna Eesti riigil välisvõlg praktiliselt puudub, siis oleks ostjaid ilmselt teisigi. Teine alternatiivne võimalus on kaaluda, kas praeguses majanduskeskkonnas – kus maksumaksjad püksirihma pingutavad, inimesed jäävad töötuks, hinnad langevad ja reaalpalgad ei tõuse – on ikka õigustatud kavandatav 14% pensionite tõus. Kas just sellisel maksumaksjale raskel aastal on õige koht vähendada jõuliselt erinevust keskmise palga ja keskmise pensioni vahel?

Ma saan suurepäraselt aru, et seda tehakse neil aastatel, mil majanduses toimub tubli kasv – kui kasvavad palgad ja palgasaajate ning maksumaksjate hulk, siis on loomulik, et on võimalik tõsta pensione ja teha seda isegi kiiremini kui keskmine palk. Nii nagu see toimus aastatel 2002-2006. Aga et seda oleks tingimata vaja teha sellisel ajal nagu praegu – selles ma küll kindel ei ole. Kas on põhjust arvata, et keskmine palk käesoleval aastal tõuseb? Minu arvates väga ei ole. Kas keegi arvab, et inflatsioon on ehk kõrge? Ma arvan, et vist mitte. Seega, milleks 14% pensionitõus sellises olukorras, eriti peale 24% keskmise pensioni tõusu eelmise aasta esimeses kolmes kvartalis.