Uudised

Ma ei näe, et rahvastiku vananemise tõttu suudaks riik mulle tulevikus elamisväärset pensioni tagada isegi tänasel tasemel (maksumaksjate hulk väheneb, pensionäride hulk kasvab ja ei saa loota meeletutele tulevastele maksutõusudele) – järelikult tuleb endal pensionipõlveks raha koguda.

Riik on lubanud kompenseerida omapoolsed praegu ärajäävad maksed. Riik, parlament ega valitsus ei ole praegustes majandusraskustes süüdi ja ma toetan nende euro eesmärki ega pane seetõttu «teise samba lepingust taganemist» neile kuidagi pahaks. Lubatav kompensatsioon on lisaboonuseks.

Ma usun, et pensionifondide valitsejad on sajandi finantskriisist õppinud ning teinud palju järeldusi, muutnud sellest tulenevalt oma investeerimisprotsesse ja suhtumist mitmetesse varaklassidesse ning tublisti muutnud oma portfelle. See peaks tagama stabiilsema investeerimistulemuse tulevikus.

Usun, et kriisiaeg ja sellele vahetult järgnev aeg on parim aeg pikaajaliste investeeringute soetamiseks. Jah – eesseisev tulevik ei ole kaugeltki pilvitu, aga pensioniinvesteeringuid ei saa vaadata ainult ühe- või kaheaastases perspektiivis. Pealekauba, kui kõigile oleks üheselt selge, et ees ootavad väga head ajad, siis tasuks olla investeeringute osas pigem skeptiline ja ettevaatlik.

Usun, et säästmine ja investeerimine on midagi, mis on igal juhul õigem tegevus kui lihtsalt raha raiskamine või «investeerimine elukvaliteedi parandamisse». Loomulikult ei kõlba investeeringud selga või suhupanemiseks, aga säästmise ja tarbimise vahel tuleb leida tasakaal. 2% brutopalgast pensioniks säästmist ei saa pidada kuigi tõsiseltvõetavaks investeerimistegevuseks, kuid on positiivne, et nii paljud eestimaalased on seda teed läinud. Alternatiiv oleks olnud tänaseks kogunenud ligi miljard eurot kulutada «ilusatele asjadele», mis tänaseks koguks lihtsalt kuskil tolmu või on ise tolmuks pudenenud.