Sahmakas külma vett ja kogumispension
Lugesin mõni nädal tagasi lehte ja sain teada, et käesolev oktoober on viimane võimalus liituda kogumispensioniga isikutel, kelle sünniaasta on 1965–1967. Juhuslikult kuulun sellesse kategooriasse ka mina. “Ahaa, nüüdsest olen siis lootusetute pensionieelikute hulka arvatud,” mõtlesin endamisi. Siiani olen ennast alati nooremapoolseks inimeseks liigitanud ja nüüd selline sahmakas “külma vett”. Pensionieani ju veel tublisti üle 20 aasta. Endine kolleeg Jüri Mõis on öelnud, et inimene võib end noorena tunda, kuni on lootust olümpiamängud võita. Suusataja Maurizio de Zolt võitis vististi 43aastaselt.
Ma ei tea, mida seadusandja selliseid vanusepiiranguid kehtestades konkreetselt silmas pidas, aga ühes osas on tal õigus – 38 aastat on iga, mille jooksul iga inimene peaks olema teinud mõned olulised investeerimisotsused. Kogumispension võib osutuda korteri ja maja järel paljudele suuruselt teiseks investeeringuks oma elus.
Kui korteri/maja soetamisele elamuasemelaenu kaasabil paigutab inimene oma parimatel tööaastatel 20–30% sissetulekust, siis kogumispensioni fondi 6%.
Autole tehtavad kulutused võivad olla küll suuremad, ent viimastel on harjumus oma väärtust kaotada. Suur osa 37–40aastaseid on tänaseks oma eluasemeinvesteeringu juba teinud ja tegelikult on võimalus seda teha/muuta edaspidigi. Kogumispensioni raharongi peale jõudmiseks on jäänud vaid loetud päevad.
2002. aasta juulist käivitunud kogumispensioni skeem on osutunud üle ootuste edukaks. Fondide maht ületab peagi 5 miljardi krooni piiri. See on võrdne eraisikute kõikide hoiuste mahuga 1996 lõpus. Täna ulatuvad eraisikute hoiused pankades juba üle 33 miljardi krooni, see annab ettekujutuse, kui kiiresti võib kasvada ka pensioniinvesteeringute maht. Tegelikult peaks pensioniinvesteeringute maht tulevikus ületama hoiuste mahu pankades. Miks?
Esiteks, igakuine 6% brutopalgast kasvavate sissetulekute juures muutub aastakümnete jooksul juba iseenesest korralikuks summaks.
Teiseks, ja olulisemaks faktoriks on see, et erinevalt hoiustest, kus kasv on pigem sümboolne, kasvab pensionipott reaalselt. Erinevuse peapõhjus on see, et oluline osa kogumispensioni rahadest on investeeritud aktsiatesse.
Mida see tähendab?
Vaadates ühiskonna ja majanduse arengut, olen viimasel ajal äratundmisele jõudnud, et Karl Marxil oli õigus. Kapitalismil on kalduvus rikkust ümber jagada töövõtjatelt ettevõtjatele. Trend on ilmnenud ka tänases Eestis – suur osa elanikkonnast on ette maha müünud kuni 30% oma 10–30 aasta tulevastest töötundidest. Põhiliselt elamuasemelaenu vastu.
Selgelt väike osa elanikkonnast – ettevõtjad – omistavad kasumi läbi ligi 25% SKPst (igal aastal loodud uuest väärtusest). Erinevalt Karl Marxist arvan, et head süsteemset lahendust probleemile pole. Jõuline ümberjagamine kõrgete maksude, natsionaliseerimiste ja muu sellise läbi viib potentsiaalse majanduskasvu langusele.
Lase kapitalil enda heaks töötada
Lahendust tuleb otsida iga inimese individuaalsel tasandil. Warren Buffet (investeerimisguru – toim.) on öelnud, et ta on õnnega koos, et on sündinud praegusel ajal. Oma töntsi kehaehituse ja prillidega oleks ta kümme tuhat aastat tagasi langenud tõenäoliselt metsloomade saagiks. Või tuhat aastat tagasi füüsiliselt tugevamate hõimuvendade saagiks. Investeerimisvaistu ei osanud tookord keegi suurt hinnata.
Ka täna pole igaüks sündinud ettevõtjaks. Igaüks pole ka sündinud investoriks. Miks mitte lasta kapitalil aga pisutki enda heaks töötada. Kas või kogumispensioni kaudu, mis igapäevasest mõttemaailmast eemal…
Veelkord, suurele osale inimestest võivad kogumispensioni osakud paarikümne aasta pärast osutuda suuruselt teiseks varaks.
Aga võib-olla oligi seadusandja mõte finantsiliselt lühinägelikke minuealisi karistada 🙂
Rain Lõhmus
LHV partner
