Uudised

Kui Eestis vaevatakse praegu pead, kas lubada teise pensionisamba fondide nimistusse tekkida riskantsemaid fonde, mis võiks kogu investorite raha aktsiatesse investeerida (praegu on seatud maksimummääraks 50%), siis 2000. aasta lõpus Rootsis käivitunud nn lisapensionisüsteemis on riskantsed fondid igati lubatud.

Rootsi pensionisüsteem koosneb kolmest astmest – garanteeritud pensionist, sissetulekuga seotud pensionist ja nn lisapensionist, mis on praktiliselt võrdväärne meie teise pensionisambaga.

Pensionimaksudena on rootslastel seotud 18,5% maksustatavatest tuludest, millest 16% läheb meie mõistes esimesse pensionisambasse ja 2,5% lisapensionisüsteemi. Viimane on sisuliselt väga sarnane meie teise pensionisambaga, kuhu aga meil läheb 6% brutosissetulekust.

Lisapensionifondi investeeringute puhul hakkab pension sõltuma sellest, kui palju inimese valitud fond raha suudab toota ning seetõttu on pensionifondide varad ja kohustused alati tasakaalus.

Kuue aastaga on suutnud rootslased lisapensionisüsteemi koguda 267 miljardit Rootsi krooni. Möödunud aasta lõpus oli tulevaste pensionäride raha hajutatud ära koguni 776 eri fondi vahel. (Eestis võimalik valida vaid 15 fondi vahel.)

Kõige populaarsemaks fondiks on siiani AP-7 Premiesparfonden, milles oli möödunud aasta lõpul ligi 79 miljardit Rootsi krooni ehk praktiliselt iga kolmas pensionifondidele usaldatud kroon. Tegemist on riiklikult hallatava fondiga, kuhu läheb investorite raha, kes endale erapensionifondi ei ole osanud või soovinud valida. Tegemist on keskmise kuni kõrge riskitasemega fondiga, mis investeerib üle 80% raha globaalsetesse aktsiatesse. Inimene, kes on Premiesparfondenist raha erafondi üle kandnud, enam sinna raha tagasi viia ei saa.

Möödunud aasta lõpu seisuga oli Premiesparfondeniga kokku liitunud üle 2,3 miljoni inimese.

Vaatamata meeletule populaarsusele pole tegemist kaugeltki väga hea fondiga. Alates 2001. aasta algusest on fond näidanud vaid 12% tootlust.

Kuna rootslastel on võimalik valida väga agressiivsete ja iga masti aktsiafondide vahel, siis erinevused fondide tootluste vahel on olnud meeletud.

Kõige auväärsemal positsioonil leidsin East Capitali Venemaa suunaline fondi, mille osaku hind on tõusnud alates 2001. aastast üle 11 korra. Samas leidsin pensionifondide nimekirjast ühe Carnegie’ tehnoloogiafondi, mille väärtus on samal ajal kahanenud enam kui kahe kolmandiku võrra.

Võrdluseks võiks tuua siia Eesti teise samba pensionifondid, millest halvim on esimese viie tegutsemisaasta jooksul tõusnud 13% ja parim 70% võrra. Ka Rootsi pensionifondide keskmine tootlus kõigub väga kõvasti. Kui 2002. aastal kaotasid fondiosakud keskmiselt 31,3%, siis ülemöödunud aastal tehti läbi 30,3% kõrgune börsiralli.

Lisapensionisüsteemiga liitunutel on võimalus vahetada fond tasuta teise vastu ükskõik millisel ajal. Raha saab hakata pensionifondidest välja võtma 61. eluaastast. Iga aasta lõpus arvestatakse pensionifondi summade alusel välja, palju järgmisel aastal raha saada on.

Pensionide väljamaksmisel võib kindlustusega sõlmida lepingu, et sinu surma korral makstakse pensioni edasi sinu pärijale. Sel juhul väheneb aga su pensioni suurus.

Rootslased on välja arvutanud, palju on riigil pensionäride ees kohustusi ja palju on neil maksudena võimalik töötajatelt saada. 2005. aasta lõpus hinnati sel viisil pensionivarade mahuks 6,5 triljonit Rootsi krooni, mis on umbes võrdväärne riigi kahe ja poole aasta sisemajanduse kogutoodanguga. Praktiliselt sama palju on Rootsi riigil arvestamisi pensionikohustusi.

Pensionisüsteemi bilanss sõltub sellest, kas keskmine palk kasvab kiiremini või aeglasemalt kui väljamakstav pension. Kui palk kasvab väljamaksetest kiiremini kui pensionide väljamakse, siis tõusevad kohustused varadest tõenäoliselt kiiremini ja vastupidi. Et pensionid tõuseksid soovitud määral, oleks vaja korraliku palgakasvu ja eluea pikenemise korral tõsta pensionilemineku iga.

Pensionivarade mahu arvestamise aluseks on töötavate inimeste arv, nende sissetulek ja aastate arv, mis lahutab keskmist tööealist inimest keskmisest riikliku pensioni saajast.

2005. aastal oli keskmine sissemakse tegija Rootsis 43,4aastane ja keskmine pensioni saaja 75,5aastane.

Raivo Sormunen

Taust

• 18,5% rootslaste sissetulekust läheb pensioniteks, sellest 16% jooksvalt praegustele pensionäridele ja 2,5% nn lisapensionifondi, mida võib võrrelda Eesti II pensionisambaga
• kõige populaarsem lisapensionifond on riiklikult juhitav Premiesparfonden, kus oli möödunud aasta lõpus 79 miljardit Rootsi krooni ehk ligi kolmandik lisapensionifondide koondmahust
• pensionikogujate raha oli möödunud aasta lõpus 776 erinevas fondis
• möödunud aasta parim lisapensionifond oli JPM Funds – China Fund (tootlus 58%) ja nõrgim MLIIF Japan Opportunities Fund (‑32%).