Uudised

„Lühidalt kommenteerides jätab analüüs arvestamata, et kogumispensioni fondidele või nende fondide valitsejatele rakendub terve rida muid kulusid nagu näiteks depootasu, registritasu, järelvalvetasu või maksed garantiifondi,“ rääkis Kitt.

Kitt märkis, et hoidmaks klientide kulusid vähegi võrreldavana, on Eestis paigutatud kõik kulud pensioni-fondivalitseja kuludesse. „Nii näiteks maksavad Luxemburgi fondide kliendid kinni lisaks eelnevale ka fondi auditeerimise, reklaami- jms kulud,“ lisas ta.

 Juhatuse esimees rääkis, et tõeliseks lakmuspaberiks fondide äri kasumlikkuse osaks on ilmselt uute tegijate lisandumine. Kui näiteks Läti turule on peale teise samba käivitamist sisenenud mitu uut tegijat, siis Eestis on vastupidi, toimunud vaid üks ühinemine. Järelikult ei saa tegu olla rahvusvahelises mastaabis pakkujale atraktiivse (ehk investorile ebasoodsa) turuga.

“Tasud sõltuvad siiski varade potentsiaalsest mahust (kogu turu suurusest) ja selle mahu kasvatamise kiirusest (pensionifondi maht kasvab küll igakuiselt, kuid see tempo rahas on algaastatel tunduvalt madalam kui tava aktsia- või võlakirjafondil),” ütles ta. “Kokkuvõtvalt võib öelda, et meie tasud on adekvaatsed; pensionisüsteem igati eesrindlik ning võimaldab inimestel saada tulevikus normaalset pensioni. Sedasama kinnitas ka nädalapäevad tagasi Eestit väisanud Maailmapanga analüütik Heinz Rudolph, kes oli koostamas finantsstabiilsuse raportit.”

Kitt tegi paar tähelepanekut, et rahandusministeeriumi seletuskiri kasutas FI poolt 2006. aasta sügisel tehtud analüüsi, mistõttu mõningad selles sisalduvad väited on veidi aegunud (nt Lätis ei ole enam riigikassa fondi).

Teiseks, on analüüsis fokuseeritud vaid Läti ja Slovakkia näidetele, mis on valimist kõige madalamate tasudega. Näiteks on Poolas rakendatud mudelit, kus väljalasketasud küündivad keskmiselt 5 protsendini (maksimum 7%ni) – seda peamiselt agendivõrgu ülalhoidmiseks.