Uudised

Pensioniseaduse eelnõu kärbib teise samba fondide tasusid, samas võivad pensione maksma hakkavad kindlustusseltsid võtta vanurite rahalt suvalisi teenustasusid

Rahandusministeeriumi asekantsler Veiko Tali, miks inimene pensioniikka jõudes ei võiks elu jooksul teise sambasse kogutu  sularahana välja võtta ja ise otsustada, kas summa investeerida või ära kulutada?

Maailmas on pensionisüsteeme, kus raha võib välja võtta või kasutada seda eluasemelaenu tagasimakseks. Enamik pensionikindlustustest lähtub aga sellest, et inimene elab kauem, kui arvab, ja võib elu lõpus langeda vaesusriski.

Peaksime tagama, et inimene saab elu lõpuni mingi summa. Mitte tegema nii, et ta saab raha ühekorraga kätte ning pärast on vaene ja tuleb riigilt juurde küsima. Nii esimese kui ka teise pensionisamba mõtteks on tagada talutav sissetuleku miinimum kõigile surmani.

Kas samast loogikast lähtub ka rahandusministeeriumi soov piirata pensioniosakute pärimist?

Kohustuslikke pensionisüsteeme tehakse mõttega, et tagada sissetulek vanaduspõlves. Sellega on põhjendatud ka pärimise piiramine. Aga me ei saa oluliselt muuta vabatahtlikult liitunute tingimusi. Kõik õigused, mis puudutavad vabatahtlikult liitunuid, jäävad kehtima.

Eelnõu kärbib pensionifondide tasusid. Aga kuidas te kavatsete kontrollida nende kindlustusseltside tasusid, kes pensione välja hakkavad maksma?

Oleme kaalunud mitmeid võimalusi. Fondil ja kindlustustootel on suur erinevus. Fond võtab raha ja saab selle paigutamise eest tasu. Kindlustusselts võtab endale kohustuse maksta välja kindel summa. Seltside lubatavad summad on erinevad ja inimene saab valida soodsaima.

Meie katsed läbipaistvalt reguleerida kindlustusseltside tasusid takerdusid, sest selle süsteemi korraldamine on tehniliselt keeruline (suremustabelid, intresside arvestamise reeglid jne) või välistaks tingimuste täielik ettekirjutamine sisuliselt konkurentsi.

Fondi puhul me ei tea, kui palju see sinna vara investeerides lõpuks kasvab. Kindlustusseltsi puhul ei ole aga niivõrd oluline, mis tasusid võtab selts rahalt, mille pensionär talle pensionifondist kannab. Oluline on see, kui palju kindlustusselts lubas inimesele välja maksta. Samuti sunnib seadus kasumit teatud ulatuses kindlustusvõtjatele jagama.

Pangandus on kahe suure tegija käes. Kindlustusseltsidega olukord nii nukker ei ole, aga võib arvata, et mingit tegelikku konkurentsi seltside vahel pensioniraha pärast ei käi. Kui pole valida, siis võib ju kindlustusselts võtta suurema osa inimese pensionirahast oma kulude katteks?

Mida rangemaks tingimused muudame, seda vähem on huvi tulla siia teenuseid pakkuma. Meil on viis elukindlustusseltsi. Panganduses oli mõni aasta tagasi kontsentreeritus veelgi suurem, juurde on tulnud suurpankade filiaalid.

Rootsis on näiteks teises sambas poolriiklik kindlustusandja, meie valisime eraseltside konkurentsi. Kui konkurents toimima ei hakka, siis peame olema valmis sekkuma. Kindlustusseltsidele on uues seaduses hulk reegleid – kasumi jagamise ja intressiarvestamise reeglid. See peaks tagama, et süsteem on läbipaistev ja konkurents hakkab toimima.

Uus seadus lubab pensionäril kindlustusseltsi vahetada, uus on ka garantiiskeem. Kui kindlustusselts raskustesse satub, siis katab kulu garantiifond, mida kõik seltsid üleval peavad.

Isegi siis, kui inimene oskaks jälgida maailma rahaturgudel toimuvat, ei saaks ta pika ajaviitega vahetamisreeglite tõttu niikuinii reageerida.

Kogemus näitab, et vahetajad rapsivad liiga palju, eksivad ja lõpuks teenivad vähem. Pensionifond on pikaajaline investeerimistoode. Eesti fondivalitsejail on seni vedanud, sest turud tõusid eelmise aasta keskpaigani peaaegu kogu aeg. Meie fondihaldurite tegelik tase selgub mõne aasta jooksul, kui näeb, kuidas keegi on osanud praegustele tormidele reageerida.

Ligi kaks aastat tagasi nõudis finantsinspektsioon pensionifondide tasude kärpimist. Vahepeal on sissemaksed tohutult kasvanud, aga tasud on ikka muutmata. Miks see nii on?

Me ei pidanud põhjendatuks kiireid muudatusi. Analüüsisime olukorda, seaduseelnõu ettevalmistamine võtab aega, aga nüüd jõudsime lahendusteni. Tähtis ei ole, kas fondivalitseja saab rikkaks, tähtis on pensionifondide tootlus. Probleem on selles, et kõrgemate tasudega fondidel ei ole kõrgem tootlus. Teine probleem on, et fondid pole konkurentsi tõttu tasusid langetanud, kuigi mahud on juba nii suured, et see võiks olla juhtunud.

Kui tasud maha nülime, siis fondijuhtide tase langeb. Tegelikult peaks pensionifondide haldureiks olema tippajud – meie rahvuslik aare. Kui aga olukord ei parane ja konkurents toimima ei hakka, siis peame olema valmis fondihaldurite tasusid veelgi alandama.