Eesti
Filtreeri
Eesti pensionisüsteemiga liitujale jagatakse erinevaid lubadusi
Rootslane kogub II sambaga pensioni umbes veerandi keskmisest palgast
Pensionikulud kasvavad Euroopa riikidel üle pea
Noortel puudub selge ülevaade kogumispensioni süsteemist
EPL: Üks küsimus
Pensionikeskus: Avati uuendatud kujundusega Pensionikeskus!
Uuest pensionikeskusest saab infot kõigi kolme samba kohta

Pensionireformi poliitilised valikud

04.11.03 Postimees

Eiki Nestori hinnangul on nii eelmist kui ka tänast valitsust paraku uinutanud pensionikassa poolteise miljardi kroonine reserv ning esimesse sambasse pole seni juurde lisatud sentigi.

Vabatahtlik liitumine pensionisüsteemi teise sambaga on valdavalt lõppenud. Kogumispensioniga liitunute arv ületas mäekõrguselt aastatetagused kõige optimistlikumad prognoosid. Edasine juurdekasv tuleb nooremate, tööturule sisenevate aastakäikude arvel ning seegi arv on teada. Nüüd tuleb valitsusel töötada välja kava pensionireformi rahastamiseks.
Kogumispensioni 16 + 4 valem tähendab, et arvestades tänast liitunute hulka sulab pensionikassa reserv nagu kevadine lumi.

Ühelt poolt mõjutab seda raha ülekandmine teise pensionisambasse, teisalt kohustus tõsta keskmine riiklik vanaduspension 40 protsendini meeslihttöölise netopalgast. Tekkiv puudujääk ootab lahendust ja valitsuse otsust.

Valitsuse suunalt kostab sel teemal vaid kurjakuulutav vaikus.

Põhimõtted jäägu samaks

Soovitan valitsusel tungivalt pensionisüsteemi põhimõtted rahule jätta. Pensionireformi aluseks peab jääma inimväärikusele vastav vanaduspension, mille euroopalik tähendus on sotsiaalkoodeksis must valgel kirja pandud: 30 tööaasta eest vähemalt 40 protsenti meeslihttöölise netopalgast.

See on pensionireformi eesmärk. Ka arvustajatel soovitan pensioni- ja rahareformi eesmärke mitte segi ajada.

Teiseks põhimõtteks peab jääma vanaduspensionide indekseerimine. Loobumine indekseerimisest tähendaks pensionäridele pensionitõusu vaid valimiste eel. Koos sellega kaotab riik võimaluse arvutada välja pensionireformi üleminekukulud ning tagada pensionisüsteemi stabiilne areng koos pensionide samaaegse tõusuga.

Küll aga tuleb muuta indeksit ennast ning võtta indekseerimise aluseks edaspidi kas sotsiaalmaksu laekumiste kasv või hinnatõus, kindlasti aga neist kahest suurem näitaja. Pensionitõus jääb siis endiselt seotuks muutustega riigi arengus.

Indekseerimise seadustamise nimel kunagi sündinud poliitiline kompromiss – hinnatõusu ja sotsiaalmaksu juurdekasvu keskmine – on vigane. Eelnevalt, s.t enne järgmise aasta 1. aprilli tuleb täiendava otsusega tõsta keskmine vanaduspension indekseerimise väliselt Euroopa sotsiaalkoodeksis nõutud tasemele.

Teades kogumispensioniga liitunute koguarvu ja jäädes kindlaks Euroopa mõistes inimväärse pensioni nõudele, saab välja arvutada pensionireformi üleminekukulu. Teise pensionisamba käivitamise ajal sai puudujäägi katmise osas arutatud, et katteallikaks on kas stabiliseerimisreserv, riigilaen ja -võlakirjad või riigi muud tulud.

Täna on sõna «kas» liigne, sest liitujate nii suure arvu puhul on riskide maandamise huvides kõige arukam kasutada korraga kõiki võimalusi. See annab võimaluse langetada strateegiline otsus ja muuta paindlikult nende kolme võimaluse omavahelisi proportsioone tulevikus.

Paraku on nii eelmist kui ka tänast valitsust uinutanud pensionikassa poolteise miljardi kroonine reserv ning esimesse sambasse pole seni juurde lisatud sentigi. Pean seda ühepäevaliblika suhtumiseks, sest nii suurendatakse järgmiste valitsuste kohustusi.

Kolme muutujaga võrrand

Poliitilise loogika järgi peaks Rahvaliidu peamine eesmärk pensioniküsimuses olema sotsiaalkoodeksi nõuete täitmine. Reformierakonna prioriteet on maksude alandamine. Res Publica peaks aga seisma tasakaalus eelarve ja Eesti suutlikkuse eest täita eurole ülemineku nõudeid.

Siit algavadki probleemid. Tulumaksu alandamine koos tasakaalus eelarvega ei võimalda täita sotsiaalkoodeksi nõudeid ehk tõsta pensione. Miks?

Lihttöölise maksude järel kätte jääv tulu suureneb maksureformi järel oluliselt kiiremini kui sotsiaalmaksu laekumine. Stabiliseerimisreserv nii jõudsalt enam ei kasva ja riigieelarveline toetamine osutub võimatuks. Madalamad maksud ju pingestavad eelarvet ja vähendavad reserve.

Sotsiaalkoodeks ja tasakaalus eelarve välistavad jälle maksureformi. Inimväärne vanaduspension viib koos maksureformiga riigieelarve tasakaalust välja ning ei võimalda Eestil täita eurole ülemineku kriteeriume.

Kolme osaga võrrand ei klapi poliitiliselt. Siit tuleneb ka vaikus valitsuse leeris. On selge, et keegi peab taganema. Et Euroopa sotsiaalkoodeksi nõuded on Eestile tähtsad nii sise- kui välispoliitiliselt ning ka eurole üleminekust ei saa samadel põhjustel loobuda, siis järelikult tuleb käituda riigimehelikult ja unustada maksureform.

Eiki Nestor
endine sotsiaalminister (Mõõdukad)