Pensioniraha võib kahaneda
Nii kohustuslikud kui ka vabatahtlikud pensionifondid ehk II ja III pensionisamba fondid on avatud investeerimisriskile. Riik ega fondivalitseja fondi makstud raha juurdekasvu ega ka selle säilimist ei taga. Investeerimisrisk on fondi osakuomaniku kanda: pensionifondi tehtud investeeringu väärtus võib ajas nii kasvada kui ka kahaneda.
Need sõnad võivad kõlada karmilt ja olla ootamatud. Finantsinspektsioon ja uuringufirma Faktum&Ariko viisid 2006. a läbi tarbijauuringu. Küsiti, mida tarbija teab finantsteenustest, nende eesmärkidest ja riskidest.
Küsimusele, kas on võimalik, et pensionifondi tehtud investeering võib ajas väheneda, vastas 18% inimestest, et see pole kindlasti võimalik. Koguni kolmandik küsitletutest ei osanud aga sellele küsimusele midagi vastata. Investeerimisel, sh pensionifondidesse, käivad risk ja potentsiaalne tulu käsikäes. Kui võtta suuremaid riske, on lootust suuremale tulule. Kui soovitakse investeerida turvaliselt, on ka oodatav tulusus väiksem.
Pensionifondi investeeringu edu sõltub peamiselt sellest, kui hästi läheb ettevõtetel, kelle väärtpaberitesse fondi vara investeeritakse. Investeerimisrisk on seotud ettevõtte majandustegevuse ja -keskkonnaga nagu tarbijate eelistuste muutumine, olulise lepingu kaotamine, tippjuhtkonna lahkumine.
Riske on teisigi: valuutakursi muutused, poliitiline risk. Kõik need asjaolud mõjutavad oluliselt investeerimisfondi vara hulka kuuluvate väärtpaberite hinda ja selle kaudu fondiosaku hinda.
Investeerimine põhineb usaldusel. Investor volitab oma vara investeerima selles valdkonnas endast targemal, kelle ülesanne on otsida vastavalt investori riskitaluvusele parimat tootlust. Kohustuslike pensionifondide puhul on küll otsustajaks olnud riik, kuid sisus ei muuda see midagi. Ka riik otsustas, et pensioniraha investeerivad professionaalsed turuosalised paremini, seades samas nende tegevusele, sh riskide võtmisele piiranguid.
Investeerimisriskide maandamiseks on fondivalitsejal kohustus kontrollida piisava põhjalikkusega nende ettevõtete finantsmajanduslikku olukorda, kelle väärtpabereid fond omab või kavatseb omandada. Suurema riski võtmine ei saa samas olla välistatud. Pensionifondi raha on mõistlik investeerida paljudesse erineva riskitasemega väärtpaberitesse, et ühe investeeringu ebaõnnestumine ei mõjutaks oluliselt kogu fondi tootlust. Investor ei peaks niivõrd jälgima üksikuid investeeringuid, kuivõrd kogu portfelli ehk kõikide investeeringute tootlust ja riskisust.
Kindlasti on võimalik seada piiranguks, et fondivalitseja võib investeerida tulevase pensionäri vara üksnes väga turvalistesse, kuid seejuures väga väikese tootlusega väärtpaberitesse. Riik võiks põhimõtteliselt sellise piirangu seada. Kas osakuomanik lepib sellega? Teiste riikide kogemus näitab, et ei lepi. Vastupidi: soovitakse võimalikult suurt juurdekasvu. Fondivalitseja peab selle leidma, tasakaalustades erineva riskisusega investeeringuid. Kuidas see õnnestub, näitab kogu fondi, mitte ühe investeeringu tootlus.
Ebaõnnestunud investeeringuid on tehtud ja neid tehakse ka tulevikus, olgu Tallinnas või Londonis. Oluline on teada, et fondi üksikinvesteering võib ebaõnnestuda ka juhul, kui fondijuht näitab üles parimat kutseoskust ja hoolsuskohustust ning jälgib seatud piiranguid. Riskivaba fondi-, võlakirja- või aktsiainvesteeringut pole olemas.
Andre Nõmm
finantsinspektsiooni finantsteenuste
järelevalve divisjoni juht