Pensionifondid kubisevad küsitava väärtusega võlakirjadest
Liigne seotus Ida-Euroopa majanduse, Eesti kinnisvarafirmade ja riskantsete võlakirjadega on pannud populaarsemad pensionifondid suuri miinuseid teenima.
Tänavuse aasta novembri alguse seisuga on Eesti teise pensionisamba fondidesse makstud kokku natuke üle 11 miljardi krooni. Lõviosa sellest on läinud kahe kõige halvema fondivalitseja kätte, Swedbanki (5,9 miljardit) ja SEB (2,98 miljardit) fondide käsutusse.
Enamiku Eesti fondijuhtide tootevalikus on konservatiivne, tasakaalustatud ja progressiivne fond. Nimetatuist esimene peaks olema väikese riski ja väikese teenimisvõimalusega, viimane aga kõrgema riski ja suurema teenistusega. Eesti väärtpaberikeskuse poolt hallatava pensionikeskuse statistikat silmitsedes võib teha järelduse, et kõigis tootegruppides kuuluvad Swedbanki ja SEB fondid nõrgemate poole. Selgelt paremaid tulemusi näitavad Sampo ja LHV.
Mitmed portfellid kubisevad kahtlase väärtusega väärtpaberitest. Finantskriisis Ungari riigi võlakirjad. Devalveerimisjuttudes mainitavad Läti riigi võlakirjad. Islandi pankade võlakirjad. Kümnete kaupa on esindatud kohalikke kinnisvaraarendajaid ja kiirlaenukontoreid: Kobe Asset, Süda Maja, AS Kolle, Manutent, BIG, Kagu Invest, US Invest, Kadaka Varahaldus, Kalev Real Estate Company, Q Vara. Tundub, et peale kinnisvarasektori muid valdkondi ei tunnistatagi. Ja kui midagi leitakse, siis on selleks näiteks kroonilise maksevõlglase, äsja oma tehase sulgemisest teatanud Horizon Tselluloosi ja Paberi AS-i võlakirjad.
Kohalikud arendajad
Konservatiivse kohta lubamatult palju. Progressiivsete ehk kõrgema riskiga fondide seas on viimasel ajal enim miinust teinud SEB fond, kolme kuuga 25%. Kokkuvõttes mõjutab ka pikka perspektiivi. Kui mõõta tootlust fondide loomise algusest, siis konservatiivsete seas on esikohal LHV dünaamilised võlakirjad ja progressiivsete seas samuti LHV, Sampo kohe kannul.
Eri fondijuhtide portfellides näpuga järge ajades võiks teha mõned üldistused. Tundub, et Swedbank ja SEB on mõnevõrra riskantsemalt panustanud Kesk- ja Ida-Euroopa majandusele. Samuti paistab Swedbanki ja SEB fondidest rohkem Eesti ja Baltikumiga seotud väärtpabereid.
Sampo fonde valitseva Danske Capitali juhatuse liige Peeter Schamardin jääb konkurentide tegevust kommenteerides diplomaatiliseks: „Peame ka ise neid piirkondi koduturuks, aga võib-olla oleme tõesti vähem riskinud.” Ka LHV Varahalduse tegevjuht Mihkel Oja peab üheks põhjuseks eri piirkondade vahelisi proportsioone: „Võrreldes teiste pensionifondidega oleme suhteliselt vähe investeerinud Ida-Euroopasse, samas rohkem oma lemmikregiooni Kagu-Aasiasse.”
Kohalike kinnisvarafirmade rohkust pensionifondides põhjendab Swedbanki fondijuht Kristjan Tamla sellega, et nende seas on vähem väliskapitalil põhinevaid ettevõtteid. See tähendab, et kinnisvarafirmad on olnud sunnitud kaasama rohkem raha kohalikult turult. Näiteks võlakirjade kaudu. Nii on need paberid jõudnud ka pensionifondide portfelli. Tamla aga lisab, et viimastel kuudel on Swedbanki fondid vältinud uute kinnisvaraga seotud ettevõtete võlakirjade märkimist.
Omaette analüüsi nõuaks riski hindamine. Miks on konservatiivne Hansa K1 ja progressiivne Sampo 50 pensionikeskuse hinnangul ühesuguse riskitasemega? Või kuidas mõjutab fondijuhtide valikut kohalike väärtpaberite puhul teadmine, et enamikul juhtudel on suurpangad Swedbank ja SEB ise ka nende võlakirjaemissiooni korraldajad? Samuti on keeruline aru saada, kui adekvaatselt on eri fondide juhid reageerinud finantsmaailma viimaste kuude probleemidele. Detailseid ülevaateid avaldatakse kaks korda aastas, viimased andmed (ka kõik eeltoodud väljavõtted) pärinevad selle aasta juunikuust. Kui tuua näide kõrvalt, kuidas SEB varjas tükk aega oma likviidsusfondi seotust Islandi riskiga, siis paratamatult tekib küsimus, kas ja kui täpselt on riskantsemaid positsioone hinnatud Eesti pensionifondides.