Uudised

Pole kuigi palju aega möödas, sellest kui arvati, et üle 65aastased on seniilid, kes ei kõlba tegema tööd, kus vähegi ajusid ragistada tuleb. Nüüd oleme teises äärmuses väljas – kõik, kes vähegi liiguvad, tuleks tööle sundida, sest ettevõtjatel on kibe puudus igasugusest tööjõust. Pensionäride arv on suur – üle 380 000 inimese saab praegu riigilt viit eri liiki pensioni. Enim on pensionäre vanuses 65-69 aastat. Võib tõesti tunduda loogilise ja hõlpsana nihutada tööiga 67. eluaastani.

Minu meelest ei anna see aga tööandjaile erilist efekti. Peamine, kes sellest võidaks, on riiklik pensionikassa. Pensionile mineku nihutamist 63. eluaastalt 67ndale võiks kaaluda uutele tööturule tulijaile, neile, kes sündinud pärast rahareformi. Palju võiks tööturule jääda lisatöökäsi, kui tõsta pensioniiga? Algatuseks ehk Kreenholmi jagu.

Eelmisel aastal suurenes pensionäride üldarv 2502 võrra. Neist 1138 olid töövõimetuspensionärid. Aastal 2005 lisandus pensionäre 1376, neist 639 töövõimetuspensionärid. Vanaduspensionäride arv (hetkel 290 000 ringis) väheneb pidevalt, töövõimetuspensionile jääb aga järjest rohkem inimesi – 2001. a lõpust on nende arv suurenenud 19 000 võrra (kokku üle 66 000). Üleminekuajal (sageli tööandja sunnil ja töökoha kaotuse ähvardusel) ületunde teha vehkinud alles hakkavad pensionieale lähenema. Ületöötamisest tulenevad hädad on juba praegu näha – haiged südamed.

Pensioniea tõstmise poolt kõnelevad enamjaolt suuremad ettevõtjad. Vaevalt loodavad nad üle kuuekümneste seast tippspetsialiste leida, pigem ikka odavama töö tegijaid. Teisisõnu jätkaks ettevõtjad senist tööjõumahukat tootmist ja innovatsioonile panustamine lükkuks edasi.

Spetsialistid on vaatamata pensionieale juba hõivatud. Kindlasti on osa “tavalisigi” pensionäre ametis mõne väikeettevõtja või FIE juures – koovad, õmblevad, teevad mööblit.

Praegu tööea pikendamist nõudvate suurte tööandjate seas on terve hulk selliseid, kes Eesti riigi taastamise ja Vene kriisi ajal koondasid tuhandeid inimesi. Koondatuid on kindlasti nendegi seas, keda tööandjad nüüd tagasi tahaks. Tuleb järgmine raske aeg, on just needsamad inimesed esimesed, kes jälle kinga saavad. Äraaetud hobused lastakse ju maha… Mida hakkab riik peale üle kuuekümneste töötutega? Töötukassale langeb lisakoormus, ent tuge saavad inimesed sealt vaid ajutiselt. Kel tervis kehv, hakkavad saama töövõimetuspensioni (keskmiselt 60% vanaduspensionist) kuni 67. eluaastani. Riiklik pensionikassa säästab raha mitme aastakäigu eakate pealt, kes praeguse seaduse järgi saanuks sealt elatist. Samuti meeste pealt: enamik ei hakkagi esimesest sambast pensioni saama, sest nende keskmine eluiga jääb mõne kuuga 67. eluaastale alla. Aga tootmine pole pensioniea tõstmisest ei moodsam ega teadusmahukam. Ettevõtjaile teeks nende enda propageeritava idee seadustamine seega karuteene.

Uutel tööturule tulijatel on võimalus ise oma vanaduspäevi kindlustada – on teine pensionisammas, suuremapalgalistel ka kolmas, maksusoodustusega investeerimistooted. Tööseadused ei lase ettevõtjail rakendada töötajaid tööle seitse päeva nädalas à 10 tundi. On vanemahüvitised, tulumaksusoodustus laste õppekuludele, lastetoetused. Sellest võis suur osa praegusi pensionieelikuid vaid und näha. Ajakirjanik Urmas Vaino leidis, et Andrus Ansip on talle vanemapalga võlgu. Praegused pensionieelikud võiksid sama hästi öelda, et Ansip on neile võlgu pensioni.

Aili Sandre