Uudised

Pensionireformist on olnud palju juttu ennekõike makromajanduslikus perspektiivis – alles äsja pälvis ajakirjanduse tähelepanu teade, et pensionikassa jõuab mõne aasta pärast defitsiiti. Ent millist mõju avaldavad riikliku pensionikindlustuse reformid Kati või Mati elule pensionipõlves?

Kuus aastat tagasi, kui riiklikku pensionikindlustust reformiti, kõlas lubadus siduda tulevane pension inimese palgaga ning seeläbi lõpetada sotsialistlik võrdsustamine. See sõnum mõjus paljude hingele palsamina, sest oli ju tegu Eesti taasiseseisvumisest alates korratud soovi täitumisega – inimesed uskusid siiralt, et see tagab neile suurema pensioni.

Petlik lootus

Paraku osutus see ootus paljude inimeste seisukohast petlikuks. Madalapalgalised uuest pensionivalemist ei võida, vaid pigem kaotavad. Aprillis jõuab iga töötava inimese postkasti pensioniameti teatis, mis paraku ei sisalda enamiku tööinimeste jaoks midagi rõõmustavat.

Teatisel on kirjas igaühe eelmise aasta personaalne – st teenitud palgast sõltuv pensioniosak. Uue pensionivalemi kehtimise esimese nelja aastaga (1999–2002) jäi üle 70% pensionikindlustusega hõlmatud elaniku aastakoefitsient väiksemaks kui 1 – sest need inimesed teenivad keskmisest madalamat palka. Veerandil töötajaist oli koefitsient vahemikus 1–3. Käputäiel aga veelgi suurem – kõrgeim isiklik aastakoefitsient ületas 2002. aastal keskmist ligi 60 korda (59,746). Teisisõnu – see inimene teenis ühe aastaga tulevast pensioni enam kui 2033 krooni väärtuses.

Pensioniteatiselt saab inimene ülevaate sellestki, kui suureks on tema kindlustusosak viie aastaga kasvanud. 1999.–2002. aastal kogus pidevalt ametlikku alampalka saanud töötaja aastakoefitsientide summaks 1,353. Tema pensioni kindlustusosaku rahaline väärtus oli 46 krooni ja 6 senti. Kes vähegi arvutada oskab, saab ligilähedase ettekujutuse, kui suureks võib tema tulevane riiklik pension kujuneda.

Näiteks 2001. aastal moodustas 30-aastase staažiga töötaja vanaduspension 1232 krooni. Samal aastal oleks keskmise palga teenija pensioni suuruseks sama pika staaži puhul kujunenud 1599 krooni ning madalapalgalisel (pool keskmist palka) töötajal kõigest 1088 krooni. Viiekordse keskmise palga saajat oleks aga pärast 30 tööaastat oodanud igakuine pension suurusega 5683 krooni.

Mida väiksem palk, seda madalam pension

Seega peavad keskmisest väiksemat palka teenivad inimesed arvestama sellega, et neile võib tulevikus jääda kättesaamatuks isegi tänane keskmine vanaduspension, mille ebapiisavuse üle pidevalt kurdetakse.

Rusikareegel on lihtne – mida väiksem on inimese palk (võrreldes keskmisega), seda väiksemaks kujuneb ka tema pension. Ning mõistagi kehtib ka vastupidine seos – mida rohkem palk keskmist näitajat ületab, seda kopsakam saab olema tulevane pension.

On selge, et 1998. aastal kasutusele võetud pensionivalem toob kaasa suured sissetulekuerinevused pensionäride seni üsna homogeenses rühmas. Mida aasta edasi, seda rohkem varasem palk pensioni suurust mõjutab ning seda enam süveneb pensionäride varanduslik kihistumine.

Kahtlemata annab just riiklik pensionikindlustus veel aastakümneid sadadele tuhandetele pensionäridele põhilise sissetuleku. On ilmne, et isegi suhteliselt lähedases tulevikus ei suuda riiklik pensionikindlustus (I sammas) tagada pensioni, mis vastaks Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksis fikseeritud miinimumtasemele. Valitsuse kava tõsta 2004.–2006. aastal igal aastal täiendavalt 50 krooni võrra kõigi pensionäride jaoks võrdset pensioni baasosa ning 1 krooni 13 sendi võrra kindlustusaasta rahalist väärtust (asjakohane eelnõu on riigikogu menetluses) probleemi ei lahenda – ilmselt kasvab etaloniks võetud meeslihttöölise palk lähiaastatel pensionist kiiremas tempos. Kas Eesti ühiskond on valmis selleks, et pensionile jäädes langeb sadade tuhandete inimeste elatustase veel madalamale praeguste pensionäride omast?

Harri Taliga,
Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees