Pensionäre ähvardavad vähenevad töökäed
Kui rahvastikuteooria autor Thomas Malthus kirjutas paarsada aastat tagasi, et kiiresti kasvav rahvastik võib tekitada näljahäda, siis nüüd on lood just vastupidi. Töökäsi oleks pensionäride toitmiseks juurde vaja.
Majandusajakirja BusinessWeek käesoleva nädala põhilugu käsitleb inimkonna vananemise mõju tulevastele pensionäridele. Suurest analüüsist jookseb läbi üks põhisõnum – nii nagu siiani, me enam edasi minna ei saa. Üha madalam sündivus ja inimkonna vananemine võib viia inimeste elustandardi langusele, kui midagi ette ei võeta.
Kui Malthus ei suutnud ennustada, et tööstusrevolutsioon ning tehnoloogia areng suudab tulevikus elanikkonna kiire kasvu negatiivsed mõjud elimineerida, siis rahvastiku vananemise halbade mõjude vältimiseks on sama tee. Tuleb tõsta inimeste tootlikkust.
Näiteks arvatakse, et Jaapani tööealine elanikkond väheneb 2000. ja 2050. aasta vahel 36%. Kui jaapanlaste tootlikkus kasvaks samal perioodil protsent aastas, suudaks see tööjõu vähenemise negatiivse mõju kompenseerida. Elu ei halveneks ega paraneks. Kui aga jaapanlaste tootlikkus kasvaks aastas 2% ehk sama palju kui aastatel 1980 kuni 2003, kasvaks saareriigis 2050. aastaks tulu inimese kohta 71 protsendi võrra.
Produktiivsuse kasvust aga üksi ei piisa, kuna paljudes pensionisüsteemides on palk ja pensionid omavahel seotud. Kui pensionäride arv kasvab, võib produktiivsuse tõus pensionisüsteemi rahalise poole hoopis krahhini viia. Seetõttu ei saa pensionid olla tulevikus täielikult seotud palkade ja produktiivsuse kasvuga, näeb BusinessWeeki peaökonomist Michael J. Mandel.
Kuna inimesed vananevad, tuleb maailmas mõelda sellele, kuidas neid kauem tööl hoida. Üheks ilmekaks näiteks on Soome, kus elanikkonna vananemine on väga suur probleem. Arvatakse, et Soome tööjõuline elanikkond võib järgneva viieteist aasta jooksul kahaneda 2,3 miljonilt 1,4 miljonini ning 2010. aastaks on paljudes sektorites suur tööjõupuudus.
Maailma suurim paberitootja UPM Kymmene on seetõttu saatnud juba viimased kaks aastat oma vanemad töötajad töökärast eemale lõõgastuma, kus neile on pakutud head süüa, loenguid tervisest ja paindlike tööprogramme, lootuses, et nad töötavad firmas kuni 65. eluaastani, kui mitte rohkem.
Soome kraanitootja Oras annab aga eakamatele töötajale aastas lisapuhkepäevi, täpsemalt alates neljast päevast 55aastastele kuni 25 päevani 63aastastele ja vanematele. Selle tulemusena on vanematel Orase öötajatel haiguspäevi keskmisest vähem. Samuti on Soome ehitusfirma YIT Group julgustanud 55–64aastaseid töötajaid vahetama füüsilist pingutust nõudva töö mentori töö vastu.
Samas Soome valitsus pole paigal seisnud. 1996. aastal muutis ta Euroopas laialdaselt kasutatavat tööpuudust kahandavat poliitikat, mis soodustas inimeste varast pensionile minekut. 1998. aastal loodi riiklik programm vananevatele töötajatele, et tõsta 55–64aastaste töötajate osakaalu. Alates 1. jaanuarist saavad 65. eluaastal pensionile minejad koguni 40% suuremat pensioni kui kolm aasta nooremad pensinärid. Ka Eestis motiveeritakse inimeste pikemaajalist töötamist. Riiklik pension suureneb iga vanaduspensioni east ületöötatud aasta eest 10,8%. Iseasi, kas kohalikud tööandjad aduvad ka meil tekkida võivat tööjõuprobleemi ning lasevad vanemal generatsioonil niikaua töötada.
Soomes on inimeste motiveerimine igatahes tulemusi andmas. 1997.–2004. aastani on keskmine pensionilemineku iga tõusnud 56,6 eluaastalt 59 eluaastani ja 55–64aastaste hõivatus tööga kasvanud 36 protsendilt 50 protsendini. Sellest aga ei piisa. Protsess peab jätkuma. Ning mitte ainult Soomes.
Raivo Sormunen