Uudised

Sotsiaalminister Marko Pomerants õigustab tänaste pensionäride rahast ligi 800 miljoni äravõtmist (PM 10.11.): «Ma ei tea, mida mõeldi, mida lubati või miks seda asja niimoodi aeti.» Nii võiks rääkida mõne teise riigi minister, kuid kas ka mees meie endi hulgast?

2001. aasta suvel arutas Riigikogu kogumispensionide seadust (II sammas). Riigikogu liikmetel ei olnud kahtlusi selle seaduse vajalikkuses, küll aga esitati palju küsimusi kogumispensionide finantseerimise skeemide kohta.

Küllap oleks sotsiaalministergi informeeritum, kui ta võtnuks vaevaks kas või istungite stenogrammegi lugeda.

Eelnevast ja kehtivast

20-protsendiline sotsiaalmaks kehtestati juba 1991. aastal. Kõik töötajad, kelle palgalt tööandja sotsiaalmaksu üle kandis, teadsid selle raha minevat riikliku pensionikindlustuse (pensioni I sammas) tarbeks. Et tegemist on solidaarsuspõhimõttel toimiva pensioniga, siis toimib nn jooksev finantseerimine.

Eelnenud kümmekonna aasta jooksul on selles teadmises maksu maksnud ja pensionile jäänud oma 150 000 töötajat. Eelkirjeldatud põhimõte on muutumatuna püsinud ka sotsiaalmaksuseaduses. Tsiteerin seaduse 10. paragrahvi lõiget 2: «Riikliku pensionikindlustuse eelarvesse ülekantava sotsiaalmaksu osa määr on 20 protsenti.»

Järelikult puudub igasugune seaduslik alus 1990nda- te algusest tänaseni sotsiaalmaksu maksnutele pensionide väljamaksmiseks kogutud raha vähendamiseks.

2001. aastal võeti vastu kogumispensionide ehk pensionide II samba seadus.

Seadus hakkas kehtima 1. juulist 2002. Samal ajal tehti ka sotsiaalmaksu seadusesse vastavad täiendused (vt § 10 lõige 3 ja 4). Otsustatu sisu oli selles, et kogumispensioniga liitunute osas eraldatakse nende 20-protsendilisest sotsiaalmaksust 4 protsenti ning kantakse vastavasse kogumispensioni fondi.

Tulevikus pensionile jäädes hakkavadki II sambaga liitunud I samba pensioni saama mitte 20, vaid 16-protsendilise sotsiaalmaksu väärtuses ja lisaks II samba pensioni 6 protsendi (4+2) sotsiaalmaksu väärtuses.

Tänased töötajad hakkavad seega tulevikus saama kahte pensioni – riiklikku ja kogumispensioni. Kuna osa sotsiaalmaksust (4 protsenti) läheb II sambaga liitunute arvele, tuleb riikliku pensionikindlustuse eelarves puudu jääv osa täna kehtivate õigusnormide mõtte kohaselt katta muudest vahenditest.

Et see just nii saabki olema, kinnitas kogumispensioni seaduse arutelul 2001. aasta 9. mail ja ka 14. juunil tollane rahandusminister ja praegune koalitsiooni juhtpoliitik Siim Kallas.

Paistab aga, et uute suurejooneliste lubaduste täitmine sunnib varasemaid sõnu sööma. Tahetakse ju tulumaksu vähendada ja vaeses Eestis Euroopa suurimaid vanemapalku maksta. Ligikaudu kahemiljardiline eelarveauk vajab täitmist. Ja nii lükataksegi reformide raskuskese taas kord eakate inimeste õlule, võttes ära 781 miljonit nende pensionitõusu raha.

Täita tuleb lubadus ja pensionide indekseerimise ülikonservatiivne valem kohendada vastavaks tegelike oludega. Pensioniindeksi kolm kehtivusaastat on välja toonud selle puudused. Aeg on olnud piisav ja indeksi muutmiseks küps. Kevadel seda ka lubati.

Kuidas edasi?

Õigusriigis ei ole põhjendatud ega õiglane, et solidaarsuspõhimõttel töötav pensionikassa lõpetab eelarveaasta pea paari miljardi kroonise ülejäägiga. Pensioni saavad inimesed aga langevad üha sügavamasse vaesusse.

Valitsuse edukust ei mõõdeta pensionikassa «kasumisse» ehk reservi jäetud summa suurusega, vaid inimeste rahulolu ja kindlustundega.

Mõõdupuuks ei ole ka see, kui palju riik suudab pensionireserviga maailma finantsasutustes keerutades lisaintressi teenida.

Valitsusel oleks aeg vastata küsimusele, kus see lisaraha on ja milliseid eelarveauke sellega täidetakse.

Miks peaks inimesed usaldama riiki, kes käitub nagu tuulelipp? Kui riik ei hooli 150 000st tänaseks pensionil olevast inimesest, kes kümne iseseisvusaasta jooksul on korralikult sotsiaalmaksu maksnud, ei hooli see riik ka järgmise 10 aasta jooksul pensionile jäävatest inimestest.

Õigusriigis kehtivad aga kindlad põhimõtted ja nende täitmisest ei pääse ka «uue poliitika» valitsus!

Siiri Oviir,
endine sotsiaalminister (Keskerakond)