Uudised

LHV on rõhunud oma pensionifonde tutvustades kõrgemale ajalooliselt tootlusele. Seda põhjusel, et investeerimise juures ongi tootlus kõige tähtsam, kirjutab LHV Varahalduse juht Mihkel Oja.

Kui mul on valida kahes pangas hoiustamise vahel, esimene pank pakub mulle 0,5% intressi aastas, teine pank 5% aastas, siis mis saab valikul veel tähtsam olla, kui pakutav intress ehk tootlus?

Pensionifondide puhul ei ole sellist asja, nagu „pakutav või garanteeritud tootlus.“ Tootlus tulevikus sõltub fondide investeeringute edukusest samuti tulevikus. Selles mõttes ei mõjuta ajaloolised ehk praeguseks juba saavutatud tootlused otseselt tulemusi tulevikus. Aga mida need siis näitavad?

Pean nõustuma Tõnis Oja arvamusega, et võtmekohaks on fondijuht. Senised tulemused näitavad, kuidas fondijuht on fondi varade investeerimisega senini hakkama saanud.

Kui paralleel tõmmata rallisõidust, siis masinad on erinevatel fondijuhtidel samad. Investeerimispiirangud tulenevad seadusest ning on kõigi jaoks samad. Fondid jaotuvad küll mootori kubatuuri järgi erinevatesse klassidesse (kui palju võib aktsiaturgudele investeerida). Fondijuht, antud paralleelis rallisõitja, peab ette antud masinaga (investeerimispiiranguid arvestades) välja sõitma võimalikult hea aja. See, millised ajad on ringrajal seni sõidetud, ei garanteeri tulemusi tulevikuks, kuid ühtteist fondijuhi/rallisõitja suutlikkuse kohta näitavad. Eriti siis, kui häid ringiaegu (häid tootlusi) on minevikust ette näidata järjepidevalt.

Üsna sageli kohtab ka arvamusi, et ajaloolised head tulemused (kiiremad ringiajad) on riskantsema ehk „piirile“ lähemalt sõitmise tulemus. Riski all peetakse kusjuures silmas fondiosaku väärtuse muutumise volatiilsust ehk matemaatilist standardhälvet varasemal perioodil. Varasem volatiilsus ehk matemaatiline number ei ole aga väga hea näitaja riskitaseme kohta. SEB likviidsusfondi osaku väärtuse volatiilsus (ehk „matemaatiline risk“) oli samuti kaks aastat tagasi hästi madal, kuni ühel päeval kaotas fond järsku paarteist protsenti oma väärtusest.

Kuidas siis hinnata seda, et kui lähedal „piirile“ on rallisõitja sõitnud või kui suuri riske on fondijuht võtnud?

Üheks heaks alternatiiviks on vaadelda kriisiperioode – mis juhtus siis, kui ringrada oli märg? Õnneks või kahjuks pakub lähiajalugu meile väga hea näite: aasta 2008. See aasta oli finantsturgudele ja majandusele piisavalt karm, et kõik riskid oleksid pidanud välja tulema. Kui LHV II samba fondid on viimastel aastatel näidanud kiireimaid ringiaegu (kõrgeimaid tootlusi), siis aasta 2008 oli erand – LHV fondid olid Sampo järel teised. Progressiivsete fondide võrdluses järgnesid ERGO, Swedbank ja SEB.

2009 ja 2010 on ringirada jälle kuiv olnud, st investeerimismaailmas on asjad ülesmäge läinud. Sampo progressiivne fond, mis libastus 2008. aastal kõige vähem, oli järgmisel aastal ringrajal kõige aeglasem. Swedbanki ja SEB progressiivsed fondid, mis olid märjal rajal viimased, olid järgneval aastal, mil ringrada oli jälle kiire, tagantpoolt teine ja kolmas.

Ma isiklikult arvan, et tulemuste võrdlemine kriisisituatsioonides annab fondi varade investeerimisel võetud riskidest parema pildid, kui matemaatiline standardhälve. Kui seda viimast rallisõidule üle kanda (riski näitab see, kui palju ringide ajad erinevad üksteisest), siis seisev või ühtlaselt tagurdav masin sõidab riskivabalt. Aga see vist pole see, mida fännid rallisõitjalt ootavad.