Eesti
Filtreeri
Emapalga saajate pensionisambad ootavad juba aasta aega riigi panust
Pensionikogujad riskivad
Eesti rahvastik vananeb ja väheneb
Olümpiavõitjatel lootus väärikale pensionipõlvele
Kogumispensioniga on neljanda liitumisperioodi lõpuks ühinenud üle 423 000 inimese
Teine sammas tõuseb jõuliselt esimese kõrvale
Viimane võimalus kogumispensioniga liituda

Passiivne II pensionisammas vajab aktiivset remonti

11.04.12 Äripäev

Fondijuhid on pensioniraha koduturule suunamise teemal suhteliselt napisõnaliseks jäänud.

Pensionifondide ainus eesmärk on maksimeerida osakuomaniku tulu ning Eestis polevat kuhugi investeerida, kuna kohaliku väärtpaberituru likviidsus on väike ja riskid liiga suured. Samuti olevat Eestisse investeerimise suhte võrdlemine arenenud turgudega ebakohane ja eksitav, kuna Eestis puuduvad riiklikud võlakirjad ning kohalikud ettevõtjad pole usaldusväärsed.

Astume sammu tagasi ja vaatame pensionivara kogumise loogikat üldisemalt. Selleks, et kogumisel oleks mõtet, peavad säästud reaalselt kasvama ning soovitavalt majandusruumis, kus raha kogutakse ja pensionile kavatsetakse jääda. Muidu võime olla uhked, et varade tootlus ületab näiteks ELi või USA inflatsiooni, samas kui võrreldes kohaliku elukalliduse kasvuga jääme kaotajaks.

Nii ongi läinud – OECD statistika näitab, et pensionifondide 2008.–2010. aasta keskmise tootluse järgi on Eesti viimasel kohal -3,7% nominaalse ja -7,7% reaal- ehk inflatsioonijärgse tootlusega. Sama aja OECD keskmine oli 2% ja -1,1%.

Eesti fondide puudused. Eesti pensionifonde eristab teistest riikidest suhteline eesmärgitus, kuna fondide soovitavat tootlust ja ajahorisonti pole selgelt sõnastatud. Näiteks riskikapitalifondide keskmine sihttootlus on üle 20% aastas ja investeeringute iga viis aastat. Investorite ainus võimalus eesmärki saavutada on olla proaktiivne.

On selge, fondivalitsejad ei saa mingil moel garanteerida fondi tegelikku tulemust, kuid kindlasti saab eesmärke defineerida. Näiteks Rootsi riiklik pensionifond AP1 defineerib aastaseks netotootluseks 5,5% viieaastase perioodi vältel, ülejäänud kolm AP fondi on eesmärgiks seadnud aastase reaaltootluse vahemikus 4-5% 10aastases perspektiivis. Fondivalitsejad saavad aru, et eesmärke ei saa täita pelgalt passiivset strateegiat järgides, vaid ainus tee on aktiivne investeerimine. Sellest tulenevalt on nende fondide portfellis tugevas ülekaalus otseinvesteeringud, mitte investeeringud teiste fondide kaudu.

Aktiivse investeerimisstrateegia poolt räägib ka kiirelt muutunud maailm, kus erinevad varaklassid ja reitingud ei oma enam nii olulist tähendust kui varem. Turvalised riigivõlakirjad polegi alati turvalised ja reitinguagentuuride soovitusi ei maksa liiga tõsiselt võtta. Aktiivsed fondijuhid vaatavad varaklassidest sügavamale ja analüüsivad iga investeeringut eraldi – enam ei saa väita, et ükskõik mis võlakiri on väiksema riskiga kui ükskõik milline aktsia. Eesti pensionifondid on kaotanud oluliselt rohkem raha Euroopa riikide võlakirjades kui Eesti nn rämpsvõlakirjades.

Puudub aktiivsus. Aktiivsed pensionifondid on võtnud kohustuseks ka heade ettevõtlustavade juurutamise. Rootsi AP2 eelistab otse investeerida sellepärast, et aktiivne juhtimine võimaldab fondil kaasa rääkida omatavate firmade strateegia kujunemisel ja pakub vahetut suhet nii emitendi kui ka teiste aktsionäridega. Halva juhtimisega ettevõtetest ei lahkuta, pigem kasutatakse oma pikaajalist mõju ja vahetatakse välja ettevõtte nõukogu või juhatus.

Likviidsusele rõhumine pole pensionifondide puhul esmatähtis, kuna nende investeerimishorisont on enamasti pikk ja konkreetselt Eestis ületab sissemaksetena juurde voolav raha nii praegu kui ka lähiajal väljamakseteks kuluvaid summasid. Näiteks 2011. aastal voolas raha juurde 122 miljonit eurot ja välja 6 miljonit.

Hinnanguliselt on Eesti pensionifondid praegu Eestisse investeerinud umbes 6% oma varadest. See tähendab omakorda, et ülejäänu on investeeritud passiivselt erinevate välismaiste fondide ja haldurite vahendusel ning sisuliselt maksab osakuomanik mitmekordset tasu võrreldes vastu saadava teenusega. Samas Eesti enda fondijuhtide kasutamise eelis peaks olema just, et nad tunnevad kohalikku turgu ja investeerivad siia.

Kui valdav osa rahast jaotatakse üle maailma laiali, miks peaks üldse kohalikke fondivalitsejaid kasutama? Sellisel juhul oleks mõistlik anda osakuomanikele võimalus sõlmida lepingud otse näiteks Soome, Rootsi, Suurbritannia, Saksamaa või USA fondivalitsejatega. Õnneks leidub Eestis ka vastuvoolu ujujaid, kes küll selgeid tootluse eesmärke ei püstita, kuid on märkimisväärse osa varadest paigutanud Eestisse ja teevad julgelt otseinvesteeringuid. Nii on paras aeg küsida, kas sellist pensionireformi me tahtsimegi? Kas ikka on mõistlik saata raha laia maailma, kui meie ettevõtted vaevlevad kapitalipuuduses? Loomulikult ei tasu minna äärmustesse, kuid erinevaid lähenemisi tuleb kaaluda ja leida sobiv tasakaal.

Peeter Saks
BaltCapi juhtivpartner