Uudised

Lasteindeksi rakendamine aitaks ainult kaasa põhimõttele – mida rohkem oled ühiskonnale andnud, seda rohkem on õigus vastu saada.

Peaminister sattus oodatult kriitika alla, kui asus toetama pensioniea tõstmist. Olen kritiseerijatega nõus, et pensioniea tõstmine on nii madala keskmise elueaga riigile nagu Eesti tõsine probleem. Kuid vaadakem tõele näkku – meil võib tulevikus olla ükskõik kui ilus majanduskasv, riikliku pensioni suurus sõltub ikkagi sellest, mitu maksumaksjat on ühe pensionäri kohta.

See seos kirjutab meile ette võimalikud lahendusvariandid, mis lubaksid pensione tulevikus mitte vähendada. Üks neist on kirutud pensioniea tõstmine, mille kaudu saaksime paremaks muuta maksumaksjate-pensionäride suhet ning seeläbi suurendada pensione.

Probleem on aga selles, et antud muudatus aitaks küll leevendada sümptomeid, kuid ei raviks pensionikriisi tekitajat – madalat iivet ja pikenevat eluiga.

Viimase vastu vaevalt et keegi võitlema hakkab. Kuniks aga madala iibe “ravi” alles otsitakse, teeksin hoopis teist laadi muudatusettepaneku, mis kõrvaldaks kehtivast süsteemist ühe suure ebaõigluse ning ühtlasi julgustaks lapsi juurde sünnitama.

Pensioni suurus tuleks siduda laste arvuga

Meil on küll vanemapalk, mis aitab lahendada noorte perede olevikuprobleeme. Vaadates aga tulevikku, esitab tänane Eesti Vabariik perele, kes on ootamas-plaanimas juurdekasvu, suure väljakutse. Kuidas toita, katta ja koolitada lapsed ning samas leida vahendeid pensioniraha kogumiseks? Kas kehtiv kolmesambaline pensionisüsteem aitab perekonda selles ettevõtmises ning loob kindlustunde tuleviku suhtes?

Kui töövõtjate-maksumaksjate arvu langevasse trendi pööret ei teki, on meie esimene pensionisammas ehk riiklik pension määratud vähenema. Eelistatuim viis maksumaksjate juurde saamiseks on oma rahva iibe kasv. Alternatiivid sellele, nagu näiteks tööjõu massiline import ja maksude tõus, on jäänud ühiskonnas laiema toetuspinnata. Seega meie tulevase pensioni suurus sõltub meie praegusest iibest.

Järelikult oleks kasulik ellu kutsuda selline pensioniindeks, mille kaudu pension sõltuks laste arvust peres. Vanemad, kes on üles kasvatanud keskmisest enam lapsi, saaksid rohkem pensioni ning vastupidi – kellel laste arv peres jäi alla keskmise, peaksid leppima keskmisest väiksema pensioniga.

Muutes selliselt riiklikku pensioni, saaksime tunduvalt õiglasema lahenduse lasterohkete perede jaoks. Võtame näiteks kaks ühesuguse sissetulekuga peret. Ühes peres kasvab kolm last, teises üks. Kummal perel jääb igapäevastest kulutustest rohkem raha üle, et lubada endale lahedamat elu ning koguda ka täiendavalt raha isiklikule pensionikontole? Loomulikult ühe lapsega perel. Kui aga vanemad pensionile lähevad, millest makstakse neile riiklikku pensioni? Õige – mõlema pere laste maksudest, kes sel ajal töötavad. Seetõttu pered, kes võtavad vaevaks üles kasvatada rohkem lapsi, hoolitsevad ka nende inimeste pensioni eest, kes seda vaeva ette ei võtnud. Et süsteemi õiglasemaks muuta, peaksime tagama suurema pensioni neile, kelle peres oli rohkem lapsi. Täna see kahjuks nii ei ole.

Kuidas raha ümber jagada?

Eesti peres kasvab keskmiselt 1,7 last, mis tähendab, et enamik piirdubki ühe lapsega! Statistikaameti andmetel oli 2000. aastal ühelapselisi peresid tervelt 56 protsenti, kahe lapsega peresid 33 protsenti ning kolme ja enama lapsega peresid kõigest 11 protsenti. Kusjuures trend on selles suunas, et ühelapselisi peresid tuleb juurde ning lasterohkeid väheneb.

Kuna ühelapselisi peresid on viis korda rohkem kui kolme- ja enamalapselisi, saame indeksiga raha ümber jagades viimaste kasuks korraliku finantsvõimenduse. Kui eeldame, et kahe lapsega vanemate pension jääb selliseks nagu tänagi, ehk indeks on üks, siis vähendades ühe lapsega vanemate pensioni 10 protsendi võrra saame kolme ja enama lastega vanemate pensioni tõusuks 50 protsenti. Arvutused kehtiksid keskmiste pensionide suhtes.

Üksikvanemate osakaal on Eestis väga suur, tervelt kolmandik. Seega on ootuspärane, et neile peaks indeks rakenduma erinevalt. Kui kahe vanemaga pere jaoks hakkaks indeks pensioni suurendama alates kolmandast lapsest, siis üksikvanemal alates teisest lapsest ning ühe lapsega pension ei suureneks ega väheneks.

Eraldi probleemiks võib kujuneda poliitilise otsuse tegemine, mille järgi need 56 protsenti (suur hulk valijaid ikkagi) hakkaksid tulevikus vähem pensioni saama. Selleks muid põhjusi peale suurema õigluse ühiskonna hüvede tarbimisel ma välja pakkuda ei oskagi. Samas, kas enamat peakski? Vaevalt et see muudatus Eesti rahvast massiliselt sünnitama paneb, küll aga võtaks ära nii mõnegi tulevikku suunatud hirmu noortelt vanematelt, kes juba teise-kolmanda-neljanda lapse peale mõtlevad.

Kindlasti vajaks sellise idee rakendamine põhjalikku tehniliste küsimuste kaardistamist, kuid võrreldes tänasega saab süsteem minna ainult õiglasemaks. Äärmiselt oluline ongi just õigluse faktor, sest selle kaudu tunnetavad vanemad, kas ja kuidas ühiskond hindab nende panust (loe: laste sünnitamist ja kasvatamist).

Teatud mõttes räägime nn ühiskondliku kokkuleppe küsimusest, kas hüvesid, ka riiklikku pensioni, ikka peab kõigile võrdselt jagama. Tunnistame seda juba tänagi, et ei pea. Et süsteem töötaks ausamalt, võetakse pensionide arvutamisel arvesse nii staaži kui ka sotsiaalmaksu suurust. Nn lasteindeksi rakendamine aitaks ainult kaasa põhimõttele: mida rohkem oled ühiskonnale andnud, seda rohkem on õigus vastu saada.

Indrek Holst
SEB Ühispanga Elukindlustuse juhataja