Uudised

Palju räägitakse Euroopa sotsiaalharta nõudest, et 30 tööaasta eest peab pension olema 40% meeslihttöölise netopalgast. Tegelikult aga sotsiaalhartas otseselt sellist nõuet ei ole; artikkel 12 kohustab lepinguosalisi hoidma sotsiaalkindlustuse süsteemi rahuldaval tasemel ning vähemalt võrdsena tasemega, mis on esitatud ILO (Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni) konventsioonis nr 102 sotsiaalkindlustuse miinimumstandardite kohta. Selle võttis ILO üldkogu vastu 4. juunil 1952 ja esitas ÜRO liikmesriikidele ratifitseerimiseks.

Pensionide taseme määratlemiseks, nagu ka enamiku teiste sotsiaalkindlustuse väljamaksete kohta kehtib kaks tasandit: neile, kes said (saavad) palka riigi oskustöölisega enam-vähem võrdsel (vähemalt 75% sellest) või kõrgemal tasemel, ja neile, kellel sissetulek sellest madalam.

Esimestele kehtib nõue teha arvestusi sotsiaalkindlustuse väljamaksete taseme kohta oskustöölise palga alusel. Lihttöölise palga alusel tehakse arvestusi miinimumpensioni arvestamiseks, mis puudutab vaid üht osa pensionisaajaid.

Millist konkreetset oskustöölist või lihttöölist ning nende keskmist (enamlevinud) palka silmas peetakse, selle otsustab riik ise. Määratakse ära isegi see, et kõrgemaid väljamakseid saavate kindlustatute arv peab olema vähemalt pool kõigist nimetatud toetuste saajatest.

Soovitatakse arvestada sedagi, kas väljamakse saajal on ülalpeetavaid või mitte. Üksikisiku toetus on väiksem kui sellel, kel on ülalpeetavaid (abikaasa, lapsed).

Eestis on ILO konventsiooni 102 nõuete suhtes rakendatud ainus soodsam tingimus vaid see, et Eestis alustatakse pensioni maksmist isiku 63-aastaseks saamisel, konventsiooni nõue on, et seda ei tohi teha hiljem kui isiku 65-aastaseks saamisel.

Enn Uusen,
ühiskonna- ja majandusteadlane