Eesti
Filtreeri
Pressibriifing: kogumispensioni süsteemi rakendumise hetkeseisust
Sampo sai pensionifondi valitsemise tegevusloa
Finantsinspektsioon loodab pensionifondid registreerida enne mai lõppu
Teise sambaga liitumise tähtajad võivad pikeneda
Pensioni jaoks fondi valida pole võimalik
Piirangud pensionifondi investeerimisel
LHV sai Kogumispensioni fondivalitseja tegevusloa

Nädala kommentaar: Kes kõigutab teist sammast?

11.03.02 Marek Dreving, Postimees

Kolleeg Teet Kallas ohkas mõne päeva eest pooleldi muiates: «Küll see kapitalism on ikka kole asi – paneb noored inimesed massiliselt pensionilemineku peale mõtlema.» Kui mitte muu, siis pensionikindlustuse teist sammast propageeriv reklaamikampaania paneb tuleviku peale tõenäoliselt mõtlema ka mitte ainult noori inimesi.

Üldsõnalisest enda tuleviku kindlustamise vajadusest, perspektiivitundest ja muust sellisest räägivad alati selgemat keelt arvud. Kui mina panen mängu neli kuuli, saan ühe kohe asemele ja keegi teine (riik) paneb minu nimel juurde veel kaheksa kuuli, siis olen ma ise ainult kolm kuuli loovutades mängus juba tosinaga. Võiduvõimalused on kasvanud neljakordselt.

Umbes nii on ka pensionikindlustuse teise sambaga. Idee poolest on tehing ju erakordselt soodne – kolmesajaprotsendiline tulusus peaks olema enam-vähem kindel. Näiteks viietuhandese palgaga inimene peab korra kuus loobuma 74 kroonist (kaks protsenti brutopalgast, mille võrra väheneb samas tulumaksustatav palgaosa), tema pensioniarvele tekib sellest aga automaatselt 300 krooni, mis peaks ajapikku ka protsente koguma. Kust veel nii pisikeste panustega seesugust kasu võiks lõigata?

Ka paljusid heidutava töötuks jäämise korral pole ohtu, et olematust sissetulekust tuleks muudkui edasi maksta – selleks puhuks maksmine lihtsalt peatub. Mis siis veel takistab kohe lepingut sõlmima tormamast?

Kuuludes nende hulka, kes on veendunud, et ei taha mõnekümne aasta pärast jääda lootma ainuüksi riigi leivakoorukesele – mis kõigi demograafiliste trendide kohaselt ähvardab tulevikus veelgi puisemaks kokku kuivada -, olen juba paari aasta eest liitunud vabatahtliku pensionikindlustusega. Kas siis nüüd liituda veel ka teise sambaga?

Vabatahtlikus kindlustuses võidan igalt makstud summalt 26 protsenti tulumaksu pluss garanteeritud tootluse pluss võimaliku lisatootluse. Seega kokku heal aastal 35 protsendi ringis. Kui inflatsioon jääb tulevikus 3-4 protsendi juurde, pole see paha tulemus. Võit teises sambas on aga suurusjärgu võrra suurem.

Ma mõistan inimesi, kelle kõhutunne meenutab neile, et Eesti riigi riigiks olemise võimalused pole seni veel paarikümmet aastat ületanud või et meie pangandus ja kindlustus on enam-vähem stabiilsena tegutsenud ainult viis-kuus aastat. Nüüd aga tuleb teha otsus kahekümne, kolmekümne, isegi neljakümne aasta peale ette. Kuid kogu inimese elu ja tegevus on ju rajatud eeldusele, et tulevikus läheb paremini kui täna. Vastasel korral istuksime ikka veel koopasuu ees lõkketule ümber.

Hoopis paremini mõistan ma neid, kelle liitumisindu jahutab usaldamatus poliitikute suhtes. Sest just poliitikutest sõltub kõige enam, kas ma oma investeeringust näen tulevikus ainult halba und või saan ka selle vilju maitsta.

Töötavate inimeste arvu peatumatu vähenemine vajutab sotsiaalmaksust laekuva raha üha suurema surve alla. Mingil hetkel on poliitikutel valida, kas tõsta maksu, tõsta pensioniiga, muuta pensionikindlustuse tingimusi (näiteks kaotada tulumaksusoodustus) või leida muid lahendusi.

Seepärast, kui ma pensionikindlustuse teise sambaga liitun, ei küsi ma tulevikus enne valimisi poliitikutelt, kas ja kuhu kavatsevad nad püstitada vabadussamba või kas nad plaanivad kuulutada kommunismi kuritegelikuks või mitte. Ma küsin hoopis, kas nad kavatsevad tõsta pensioniiga.

Sest kui vabatahtliku kindlustuse puhul minu investeeritud raha kasutamisvõimalus ei sõltu poliitikute otsustada olevast pensionieast, siis teise samba puhul sõltub küll.

Muidugi ei ole praegu sündivatel meestel umbes 65 aastani küündiv keskmine oodatav eluiga päris adekvaatne mõõdupuu – näiteks minu vanuses meestel ulatub see umbes 68 aastani ja praeguseks 50-aastaseks elanud meestel on lootust elada keskmiselt veel 22 aasta ringis. Kuid pensioniea tõstmine näiteks 75 eluaastani tähendaks ikkagi, et minu jaoks poleks tegemist enam pensionikindlustusega, vaid raha kogumisega kellelegi teisele.

Seega küsigem poliitikutelt õigeid asju ja otsustagem nende valimisel selle järgi, mis on meile tõeliselt tähtis.