Uudised

Urmas Bereczki
kunstnik ja väikeettevõtja

Hiljuti saime ajalehtedest teada, et Ungari riik võtab oma inimestelt ära pensioniraha. Kuna see uudis puudutab mind isiklikult (olen varem aastaid Ungari riigi teenistuses olnud), püüdsin endale selgeks teha, mis siis õieti toimub. Nendele, kes ei taha teemasse põhjalikumalt süüvida, võiksin oma väikese uurimistöö tulemused paari lausega kokku võtta – kui teha seda samas stiilis, sama emotsioonivabalt ja sama erapooletult, nagu seda mainitud uudise puhul tegi rahvusvaheline meedia, sealhulgas lugupeetud Financial Times, võiks öelda järgmist: uudis on õige, aga esiteks, ära ei võeta kogu pensioniraha, vaid ainult see osa, mis sellest erapensionifondides veel alles on. Teiseks, pensioniraha ei võeta ära inimestelt, vaid seda hallanud ja börsil investeerinud erapensionifondidelt. Kolmandaks, Ungari riik ei riigista ega konfiskeeri inimestelt nende sääste, nagu tegi seda Argentina 2001. aastal, vaid hoopis tagastab nendele nii nende kaotatud raha kui ka lootuse üldse pensioni nautida. Kokkuvõttes tundub, et Ungaris kavandatava pensionisüsteemi ümberkorraldamise korral oleksid põhilised kaotajad hoopis pangad, kindlustusettevõtted ja investeerimisfondid.

Kui natuke detailsemalt rääkida, siis on Ungari valitsuse välismaal furoori tekitanud otsuse eesmärk naasta kolmesambaliselt pensionisüsteemilt kahesambalisele. See koosneks riiklikust, solidaarsusprintsiibile rajatud kohustuslikust sambast ja erapensionifondidele tuginevast vabatahtlikust sambast.

Hiljuti välja kuulutatud pensionireformi kava järgi on erapensionifondide teise sambaga liitunud inimestele antud kaks kuud aega otsustamiseks, kas nad naasevad riikliku pensionifondi juurde või jätkavad pensioni kogumist erapensionifondidesse. Viimasel juhul jäävad nad tulevikus ilma tööandjapoolsest kohustuslikust sissemaksest pensionifondi ning riiklikust pensionigarantiist. On veel võimalus võtta erafondist oma raha välja ja paigutada see kohe praegusesse kolmandasse ehk vabatahtlikku pensionisambasse, et saada maksusoodustusi. Valitsuse otsus on tekitanud juriidilise vaidluse, kuna pole selge, kas inimeste panemine sellise valiku ette on vastavuses Ungari põhiseadusega.

See ei muuda aga tõsiasja, et Ungari praegune pensionisüsteem ei ole jätkusuutlik, pensionide väljamaksmiseks vajaminevast rahast koguneb vaevalt 70%, ülejäänud 30% katmiseks peab riik aastas 3,3 miljardit eurot laenu võtma, mis on suureks koormaks riigieelarvele. Probleem on põhjustatud ühelt poolt muidugi tööealiste ja pensionäride suhtarvu vähenemisest ühiskonnas, teisalt aga pensionisüsteemist endast.

Ungari pensionisüsteem on välja kujunenud viimase 20 aastaga kaheosalisena. Süsteemi riiklik komponent, esimene sammas, on suures osas pärit veel sotsialismiajast.

Teine komponent (II ja II sammas) lisandus 1998. aastal, mil sotsialistidest (tegelikult endistest kommunistidest) ja liberaalidest koosnev valitsuskoalitsioon pensionireformi läbi viis. Selle järgi jäid tollal 50ndates eluaastates inimesed automaatselt riikliku pensionifondi juurde, 40ndates inimesed võisid valida kas riikliku või mõne erapensionifondi. Nooremad pidid kohustuslikus korras valima teise samba raames 18 erineva erapensionikassa vahel. Nendesse kuulub praegu 3 miljonit inimest. Hiljuti tehtud analüüs aga näitab, et erapensionifondide poolt möödunud 12 aastaga kogutud vara väärtus on oma ostujõu poolest umbes 20% võrra madalam, kui ta olema peaks.

Puudu on umbkaudu 30 miljardit krooni. Kui erapensionifondide tulust inflatsioon maha arvestada, siis mainitud 3 miljonist inimesest ainult 50 000 inimesel on nüüd ka reaalselt rohkem raha, kui nad koos tööandjaga erapensionifondi sisse on maksnud.

Riiklike pensionide väljamaksmiseks puuduva raha tagamiseks väljastab riik võlakirju. Nende aastane intress oli 2009. aastal umbes miljard krooni. Kuna võlakirjad ostavad osaliselt erapensionifondid, siis erapensionifondide liikmed (ja -haldajad) teenivad tulu selliste investeeringute pealt, mille eest intressi maksab riik. Teisisõnu, erapensionifondid aitavad täita sellist auku, mida nad on oma (poliitilise otsuse tagajärjel tekitatud) olemasoluga osaliselt ise põhjustanud.

Erapensionifondidele on lisaks eelpool mainitule ette heidetud ka seda, et nad ostavad Ungari ettevõtete aktsiaid vaid vähesel määral. Miks peaks aga Ungari pensionärid rahastama mõne Malaisia ettevõtte laiendamist, kui see raha võiks kodumaal uusi töökohti luua?

Selgituseks konkreetne näide fiktiivsest 40aastase tööstaažiga töötajast, kelle keskmine brutokuupalk on 28 000 krooni. Riiklikus süsteemis kehtiva arvestuse järgi oleks tema pension 12 650 krooni kuus, erapensionifondis aga 3160 krooni vähem. Erinevus on selleski, et erapensionifondi liikme 40 aastaga kogutud umbes 340 000 krooni kuluks pensionimakseteks ära 9 aastaga, oodatavat keskmist eluiga arvestades peaks meespensionär seejärel veel 6, naine aga 11 aastat ilma pensionita virelema. Riiklik pension on aga eluaegne.

Ungari majandusminister György Matolcsy reformiettepaneku järgi võivad need, kes on nõus erapensionifondidest riiklikku süsteemi naasma, ka edaspidi oma seni kogutud raha eraldi kontol hoida ning see raha muutub ka päritavaks. Need, kes on erapensionifondides viimase 12 aastaga raha kaotanud, saavad riigilt inflatsiooni ulatuses kompensatsiooni. Pensioni sissemaksetest luuakse tulevikus selline fond, mida saab kasutada ainult pensionide maksmiseks või riigivõla vähendamiseks. Riigivõlg kasvas pahempoolse valitsuse 8 aastat kestnud valitsemisperioodi ajal (2002-2010) rohkem kui kaks ja pool korda ja ulatub praegu 80%ni SKTst.

Kokkuvõttes tundub, et pensionisüsteemi kavandatava ümberkorraldamise korral oleksid põhilised kaotajad pangad, kindlustusettevõtted ja investeerimisfondid. Miks sellel teemal ilmunud artiklite autorid väidavad hoopis midagi muud? Seda tuleb aga juba nende endi käest küsida.