Mis on Eesti riigi unistus?
Treenin oma töise elu kõrvalt noori lootustandvaid orienteerujaid. Meie koostöö kõige esimese asjana palun noortel joonistada oma unistuse. Pildi, mis oleks kogu aeg silme ees ja mis paneks ka halval ajal pingutama. Ja siis leida, mis seis on täna? Nii tekib reaalsuse ja unistuse vahel rida samme, mis aitavad jõuda soovitud tulemuseni.
Selleks, et kuhugi minna, tuleb teada, kuhu minna. Ka Irvik Kass ütles Alice’le imedemaal, et kui Sa ei tea, kuhupoole tahad minna, siis ei ole ju vahet, kas lähed paremale või vasakule.
Riigi unistus võiks olla püsima jäämine ja elanikkonna rikkuse kasvatamine. Eesmärgi saavutamise vahendiks on elanikkond ise. Erinevalt elust 100 aastat tagasi, kus taludes oli palju lapsi ja vähe vanureid, on nüüd olukord vastupidine. Pereplaneerimine ja lastetuse järjest kasvav mure on viinud sündide vähenemiseni, samas kui inimeste eluiga pikeneb. Ja nii terves Euroopas. Iseenesest on ju hea mõelda, et minu ema elab kauem kui minu vanaema. Küsimus on vaid selles, millest minu emale pensioni makstakse?
Mõttevälgatus lõpetada riigi osalus pensioni II sambas on lühinägelik.
Selleks, et 20-30 aasta pärast ei oleks igal töötaval inimesel oma pensionäri üleval pidada, viis riik seitse aastat tagasi läbi väga põhimõttelise pensionireformi. Reformi, mida paljud Euroopa riigid pole julgenud senini teha, kuid mis on paljudele eeskujuks. See oli üks peamisi Eesti riigi pikaajalise eksistentsi säilimiseks vajalikke samme. Kolmele sambale üles ehitatud pensionisüsteem tagab selle, et nii praegustel kui ka tulevastel pensionäridel on elamisväärne elu ja et tööealised inimesed ei peaks ägama tohutu maksukoorma all. Et oleks aega oma perekonna jaoks ja oleks aega kasvatada rikkust läbi kultuuri ja keele.
Kui seni panustab inimene oma pensioni II sambasse ise 200 krooni ja riik lisab 400, siis väljakäidud idee kohaselt jääks pensioni kogumine ainult inimese enda kanda. Vastutasuks usalduse kuritarvitamise eest lubaks riik inimestel II pensionisambast väljuda. Silme ees kerivad pildid sellest, missugust maksukoormust siin riigis 20 aasta pärast peaks rakendama, ja mõtted liiguvad teiste elamisväärsete riikide peale.
Tänaseks on idee taandunud sissemaksete ajutuse lõpetamise peale. Paariks aastaks või nii. See on julge samm, sest see puudutab enam kui 580 000 tööealist, mõtlemisvõimelist inimest. Kokku tahetakse hoida poolte eestimaalaste ja peaaegu kõigi töötavate inimeste unistustelt. Pensionit puudutavad otsused peavad olema pikaajalised ja pikaajaline peaks tähendama seda, et otsused püsivad ikka rohkem kui 10 aastat.
Täna ei juhtu midagi. Aga tulevikus?
Mis siis juhtub, kui ma senise 600 krooni asemel saan pensionikontole 200 krooni? Täna ei juhtu midagi. Riigil kaob kohustus mõnemiljardiliseks väljaminekuks, inimesed jäävad teise sambasse edasi (eeldusel, et külmutamisega ei kaasne II samba muutmine vabatahtlikuks) ja elu läheb edasi. Kümne aasta pärast on seis teine. Senise jõudsalt kogunud pensionisamba asemel on inimestel praktiliselt tühjad pihud. Väärtpaberiturgude languse ajal, kui fondivalitsejatel oli võimalik odavalt osta, osteti vähema raha eest. Neile, kellel hakkavad väljamaksed, on otsus eriti halvavalt mõjunud. I samba osa on vähenenud, II sambaga saime petta. I samba pensionide maksmise kohustus riigil tõuseb, II sambast tulev eluks vajalik raha on 3 korda väiksem. Senine maksujõuline elanikkond tunnetab ebaõiglast maksude kasvu survet – pean üleval pidama pensionäre, ennast ja koguma raha oma pensioniks. Samas – kes teab, kuidas riik järgmise kriisi ajal minu pensionisäästude osas otsustab. Ühesõnaga – majanduslik ja vaimne stress.
Eesti pensionisüsteemi reform on olnud üks maailma eeskujulikumaid. Pikalt ja põhjalikult läbimõeldud, argumenteeritud, ellu viidud. Süsteemi headuse ja kvaliteedi märgiks on 580 000 liitunut. Reform nägi ette tagasilööke sotsiaalmaksude laekumises, kuid selleks koguti heal ajal teadlikult reserve. Et halval ajal Eesti rahva püsimajäämise ja riigi majandusliku stabiilsuse alustala mitte lammutada. See oleks sama, kui ma paluksin oma noortel orienteerujatel tippu jõudmise nimel söömine ära lõpetada.
Ka Eestit on seni peetud nooreks potentsiaalseks riigiks, kuid selleks on vaja teha palju tööd. Kui paluda meie riigijuhtidel joonistada pilt unistuste Eestist, siis missugune see pilt saaks? Mis on Eesti riigi unistus?
Kaidi Ruusalepp, Eesti Väärtpaberikeskuse nõukogu liige