Mis kasu on tööandjapensionist?
Eestis on tööandjapension veel lapsekingades. Sellest on küll räägitud, ent tegusid on olnud vähe. Enamikes naaberriikides on see juba edukalt kasutusele võetud. Miks see võimalus Eesti tööandjatele veel siiski võõras on?
Teame, et eestimaalaste pensioniootused on kõrged. Seda näitavad mitmed küsitlused. Pensioniks soovitakse saada 60-70% viimasest palgast, nii nagu meie naaberriikides Soomes ja Rootsis. Selle saavutamiseks ainuüksi riiklikust pensionist ei piisa. Teame, et viimastel andmetel on Eestis keskmine riiklik pension 390 eurot ja keskmine palk umbes 1119 eurot. Lihtsad arvutused näitavad, et ootuste täitmiseks on vaja otsida täiendavaid pensioniks säästmise võimalusi.
Üks võimalusi on tööandjapension ehk tööandja võimalus koguda töötajale pensionit III pensionisambasse. 2012. aasta seaduse muudatuse tulemusena saavad ettevõtted varasemaga võrreldes töötajate pensioni kogumisse soodsamalt ja lihtsamalt panustada, kuna III samba makselt ei pea tööandja enam tasuma tulumaksu. See on suur rahaline võit nii töötajale kui ka motivaator tööandjale. Olgugi, et sissemakselt tuleb tasuda sotsiaalmaks, on see igati kasulikum, sest palgana makstes oleks kogukulu 20% suurem. Teisisõnu on loodud head võimalused, kuidas töötajate heaollu panustada. Siiski on nelja aastaga tööandjapensioni käimalükkamine olnud pehmelt öeldes tagasihoidlik.
Tänapäeva tööturul, kus aina domineerivamaks ja arvestatamaks tööjõuks on praegused peamiselt 20-40-eluaastates inimesed, on ootused tööandjale muutunud. Peamine ootus ei ole palga suurus, vaid oodatakse rohkem üldist rahulolu suurendavaid eeliseid. Näiteks on oluline paindlik tööajakorraldus ja personaalsed arenguvõimalused. Tööandjapension on, firmades kus ta juurutatud on, juba tõestanud end kui motivatsioonipaketi loomulik ja oluline osa.
Põhjamaades levinud
Põhjamaades on tööandjapension pea iga töösuhte lahutamatu osa ja vabatahtlik maksmine on väga levinud, sest tööjõud ootab ja hindab seda. Võtame näiteks Rootsi, mis on Euroopa üht kõrgeimat pensioni maksev riik. Rootsis suunatakse I ja II sambasse 23% inimese palgast ning tööandjapensioniga, mida nimetatakse Rootsis II sambaks, on liitunud 90% töötavatest inimestest.
Rootsi pensionisüsteemis, mis katab kokku 7,7 miljonit inimest, kogub isiklikke sääste III sambasse vabatahtlikult 38% inimesi vanuses 20-64 aastat. Mis on olnud käivitavaks jõuks? Rootsi on ettenägelikult panustanud süsteemi, et vastata töötajate ootustele kindlustada oma heaolu ning tööandjate vajadusele optimeerida tööjõukulusid.
Kui otsida näiteid Eestist, siis tööandjapensioniga on väikefirmade kõrval liitunud nii mõnedki riiklikud struktuurid, haiglad ja Eesti mõistes suurtootjad. Lisaks oli Nordea Grupp Eestis ise üks esimesi, kes juurutas tööandjapensioni oma töötajatele.
Kokkuvõttes, kui tahame, et Eestis kasvaksid pensionid Põhjamaadega võrreldavaks, peame ennekõike rohkem säästma nii II kui ka III pensionisambasse. Tööandjapension kui täiendav pensioni kogumisvõimalus on selleks alternatiiv – ja üsna hea alternatiiv. Seega on oluline, et nii tööandjad kui ka -võtjad hakkaksid seda võimalust tähtsustama. Ühest küljest annab see eelise tööturul ettevõtetele kui väärtustatud tööandjatele. Teisest küljest peaksid aga ka töötajad ise olema teadlikumad ja oskama seda töötingimuste läbirääkimistel küsida.
Angelika Tagel
Nordea Pensions Estonia juhatuse esimees