Uudised

Rahandusministeeriumi ametnik Kertu Fedotov ütles, et teise samba pensioni väljamaksed tagavad inimesele sissetuleku elu lõpuni ning kindlustusseltsid konkureerivad üksteisega pensionilepingute pakkumisel.

Rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna nõunik Kertu Fedotov, kas riik on seadnud piirid seatud kindlustusseltside pensionilepingute teenustasudele, väljamaksete suurusele ja muudele tingimustele või on see kõik jäetud turujõudude otsustada?

Kindlustusseltsidel on lubatud pakkuda erinevate tingimustega pensionilepinguid. Üldjuhul on pensionileping tavapärane perioodiliste võrdse suurusega väljamaksetega garanteeritud intressiga leping, mille alusel makstakse pensioni kuni surmani. Samas on lubatud ka teatud lisavõimalusi pakkuvatel tingimustel pensionilepingute sõlmimine, nt garantiiperioodiga pensionileping, kus kindlustusvõtja surma korral jätkatakse väljamaksete tegemist kindlustusvõtja poolt määratud isikutele garantiiperioodi lõpuni. Lubatud on ka ühine pensionileping, kus näiteks abikaasad sõlmivad lepingu koos ning saavad selle lepingu alusel pensioni mõlema elu lõpuni. Lepinguid, kus investeerimisrisk on pensionäril, pensionilepingutena pakkuda ei ole lubatud.

Pensioni ehk väljamakse suurust reguleeritud ei ole. Pensionilepingu sõlmimisel võtab kindlustusselts omale kohustuse maksta pensioni kuni kindlustusvõtja surmani. Pensioni suurus sõltub pensionifondis kogutud summast, mille eest tasutakse kindlustusmakse, kindlustusvõtja vanusest, garanteeritud intressimäärast, kindlustusseltsi poolt kulude katteks võetavate tasude suurusest ning kindlustusvõtja oodatavat eluiga peegeldavatest suremusnäitajatest (mis sõltuvad muuhulgas kindlustusvõtja vanusest). Lisaks mõjutavad pensioni suurust ka pensionilepingu tingimused, näiteks garantiiperioodi olemasolu ja selle pikkus.

Kindlustusandja poolt võetavate tasude suurust riik ei reguleeri. Kui eesmärgiks on pensioni maksimeerimine, siis ei viiks tasude reguleerimine üksi soovitud eesmärgini. Nimelt sõltub pensioni suurus ka suremusnäitajatest ning kindlustusseltsi poolt lubatud garanteeritud intressimäärast. Neist kolmest tegurist ühe reguleerime ei tagaks kuidagi seda, et tulemuseks oleks suurem pension. Seega peaks riik siis kehtestama ka suremusnäitajad ja asuma dikteerima intressimäärasid, kuid probleeme ei kaotaks ka see. Kindlustusvõtjate huvide kaitsmiseks on kasutatud alternatiivset lahendust – kindlustusseltsidele on kehtestatud kohustus pensionilepingutest tekkivat kasumit kindlustusvõtjatega jagada.

Kui me eeldame, et pension on midagi, mida makstakse elu lõpuni ning ei ole vaja hirmu tunda, et üheks hetkeks on kogutud raha ära kasutatud ning pensioni maksmine tuleb lõpetada, siis jääb küsimus sellise garantii hinna osas. Kui hind on kõrgem, kui oleks põhjendatud, viib see kasumi tekkimiseni, mida aga tuleb omakorda kindlustusvõtjatega jagada.

Et kohustusliku kogumispensioni süsteem on alles noor ning aega pensioni kogumiseks on olnud vähe, siis on ka väljamakstavad pensionid pigem tagasihoidlikud. Seda peegeldab ka väljamaksete statistika. Enamikele kogumispensionile läinud inimestele makstakse pensioni otse pensionifondidest (54% fondipension ja 42% ühekordsed väljamaksed) ning pensionilepingu sõlminud inimeste osakaal on veel väga väike (alla 5%). Mida pikemaks läheb liitunute kogumisperiood, seda suuremaks lähevad ka II samba pensionid ja seda suuremat osakaalu hakkavad ka pensionilepingud II samba väljamaksetena omama. Nagu kogumispensioni süsteemi kui terviku puhul, tuleb ka selle väljamaksete faasi puhul arenguid loomulikult jälgida.

Miks on nii, et teise samba pensionileping diskrimineerib mehi?

Kogumispensionide seaduse kohaselt ei ole kindlustusseltsidel tõepoolest lubatud kasutada ühes vanuses meeste ja naiste puhul erineva väärtusega oodatavat eluiga kirjeldavaid suremusnäitajaid. Selline sooline eristamine ei ole lubatud Euroopa Liidu vastavate õigusaktide kohaselt, millega tuleb arvestada ka Eestil. Kui seni oli teatud juhtudel veel võimalik kindlustuse puhul siin erandeid kasutada ning soo tegurit kindlustusmaksete või -hüvitiste määramisel arvestada, siis Euroopa Kohtu värske otsuse kohaselt kaob selline võimalus järgmise aasta lõpust kõigil kindlustusseltsidel, mis tähendab, et ka vabatahtlike teenuste puhul ei saa siis enam mehi ja naisi eristada ning erinevaid suremusnäitajaid kasutada.

Pensionikeskuse kalkulaatori järgi otsustades erinevad seltside pakutud väljamaksed väga suurel määral, igakuise väljamakse erinevus võib olla enam kui kümme protsenti. Miks see nii on?

Kui võrrelda omavahel ühesuguste tingimustega pensionilepinguid, siis saavad erinevate kindlustusseltside poolt pakutavad pensionid erineda seetõttu, et riske on erinevalt hinnatud, st kasutatud on erinevaid suremusnäitajaid, intressimäär, mida garanteeritakse, on erinev või erinevad kindlustusseltside poolt küsitavad tasud. Kindlustusseltsid konkureerivad üksteisega pensionilepingute pakkumisel.

Selle sama kalkulaatori järgi otsustades saab inimene, juhul kui elab näiteks 15 aastat pärast pensionile minekut, oluliselt vähem raha maksetena seltsilt, kui seltsile raha loovutas. Kas sellised tingimused on õiglased?

Kui vaadata keskmist kindlustusmakset, mille eest täna kindlustusseltsid pensioni maksma hakkavad ning keskmisi väljamakseid, siis jääb periood, mille jooksul kogutud summa on pensionina kätte saadud, 18 ja 22 aasta vahele, sõltuvalt kindlustusseltsist. Samal ajal on Eesti kogu rahvastiku statistika kohaselt pensioniealise inimese keskmine oodatav eluiga umbes 18 aastat. Arvestada tuleks siin aga ka sellega, et enamik sõlmitud pensionilepinguid on garantiiperioodiga (keskmine garantiiperiood 14 -16 aastat), mis vähendab väljamaksete suurust võrreldes garantiiperioodita lepinguga ning pikendab seega perioodi, mis kulub kogutud summa kättesaamiseks.

Miks on igal seltsil erinev keskmise oodatava eluea prognoos?

Kindlustusseltsid hindavad kindlustusriske ise, sh kindlustusvõtjate tulevast keskmist oodatavat eluiga, arvestades muu hulgas ka oma varasemat kogemust.

Andrus Karnau