Uudised

Tööandjad on oma manifestiga loonud poliitikutele ilmseid ebamugavusi. Keegi tungib valimiseelsel ajal jõuliselt territooriumile, mille erakonnad tahaksid ise täita. Samas aduvad poliitikud muidugi hästi, et mitmete nende valimislubaduste, näiteks palgakasvu, realiseerumine sõltub otseselt tööandjatest.

Kahtlemata sedastab manifest eeskätt ettevõtjate majandushuve. Ent hea tahte korral võib sealt välja lugeda ka üksikuid märke tööandjate valmisolekust võtta suuremat sotsiaalset vastutust.

Tööandjaid pitsitab tööjõu puudus. Tööandjate sõnum on nüüd – Eesti majandus võiks kasvada jätkuvalt kiiresti, kui meil oleks tööjõudu, kellega rikkust luua.

Varasem valiv lähenemine tööjõule on muutunud. Tööandjad ütlevad manifestis, et neile sobib igasugune tööjõud, ka pensionieelikud ja pensionärid, senised mitteaktiivsed, isegi heitunud, võõrtöötajad.

Pensioni või -ea tõstmine?

Tööandjate ettepanek tõsta aastaks 2010 tööjõust väljumise keskmine vanus 65 eluaastale ei ole iseenesest midagi muud kui üks Euroopa Liidus juba 2000. aastal kokku lepitud tööhõive eesmärkidest.

Ent see pole sama mis pensioniea tõstmine. Pensioniiga võib olla madalam kui tööjõust väljumise vanus, kuid eesmärgi saavutamiseks peaks siis suur osa pensionäridest jätkama töötamist. Siiski, isegi kui meie eakate hõive märgatavalt tõuseks, ei oleks sel tööjõule ja sotsiaalkindlustussüsteemile pikaajaliselt väga suurt mõju. Pigem lükkaks see tööjõu vähenemise algust lihtsalt mõne aasta võrra edasi.

Tööandjad ootavad demograafilise olukorra paranemist pärast 2020. aastat. Reaalsemad prognoosid näitavad aga vastupidist. Isegi kui sündimus paraneb, algab ikkagi just 2015–2020 tööjõu vähenemine tööealise rahvastiku kahanemise tõttu.

Tehes ettepaneku tõsta pensioniiga kiiresti 67. eluaastani, viitavad tööandjad peatselt saabuvale sotsiaalkindlustuse finantskrahhile. Samas näitavad PRAXISe analüüsid, et kui jätkub pensionide senine indekseerimiskord, siis riiklikus pensionisambas lähiaastatel mingit krahhi oodata ei ole ja selle pärast pensioniiga tõstma ei pea.

Erakorralised pensionide lisatõstmised võivad küll lühiajaliselt tuua kaasa pensionikassa jooksva defitsiidi, kuid konservatiivne indekseerimine peaks puudujäägi tasandama.

Tööandjate ettepanek pensioniiga tõsta muutub aga aktuaalseks juhul, kui erakonnad soovivad pensione tõsta järsemalt ja siduda pensionide kasvu palgakasvuga. Kahte head – minna vara pensionile ja saada suurt pensioni – ei ole vananeva rahvastikuga, maksukoormust vähendavas riigis paraku võimalik püüda.

Tuletame meelde, et praegugi pensioniiga tõuseb. Naiste pensioniiga, mis tänavu on 60 eluaastat, tõuseb aastaks 2016 järk-järgult samale tasemele meeste pensionieaga, mis on 63 eluaastat.

Kuni 2016. aastani ei ole aktuaalne mitte seadusjärgse pensioniea edasine tõstmine, vaid tegeliku pensionile jäämise vanuse tõstmine, mis praegu on märgatavalt allpool seadusjärgset pensioniiga.

Nagu ka tööandjad õigesti välja toovad, pakuvad Eesti seadused endiselt väga palju soodustusi, mis lubavad paljudel inimestel pensionile jääda enne üldist pensioniiga. Selles olukorras poleks õige tõsta pensioniiga kiiremini, sest see suurendaks veelgi ebavõrdsust pensionide kättesaadavuses.

Ja veel. Teise samba käivitamise järel tähendab pensioniiga ka vanust, mil inimene saab hakata kasutama enda kogutud sääste. See teeb pensioniea tõstmise raskeks, sest suur osa inimesi liitus teise sambaga teadmises, et oma pensionikontot saavad nad hakata kasutama 63-aastaselt.

Pensioniea tõstmise võimalused ja mõju sõltuvad paljuski oodatava eluea ja tervise arengutest. Kui haigusvaba eluiga ei kasva, siis ei anna pensioniea tõstmine tööhõive suhtes tööandjatele oodatud tulemust. Praegu on just inimeste kehv tervis peamine tööjõust varase lahkumise põhjus.

Küsimus on muidugi, et mis saab pärast aastat 2016. Ent seda on veel vara öelda. Tuleks jälgida oodatava eluea arenguid. Kui jätkub viimaste aastate paranemistrend, siis ilmselt tulebki pensioniiga edasi tõsta. Ent pensioniea tõstmine ei ole veel 2007. aasta valimiste teema. Küsimuse juurde tasub tagasi tulla järgmiste valmiste aegu, aastal 2011.

Siiski, tööandjate ettepanek tõsta pensioniiga 67 eluaastale ei olnudki ilmselt mõeldud puhta kullana. Nähes ette, et erakonnad kiirustavad valijate rahustamiseks teatama oma vastuseisust pensioniea tõstmisele, jätavad tööandjad erakondadele sundvalikuna teise ebamugava stsenaariumi – võõrtööjõu sisselubamise.

Sellele viitab ka asjaolu, et pensioniea küsimuses põrutavad tööandjad suurelt. Vanusepiiri mõõdukama tõstmise (63-lt 65-le) asemel pakutakse pensionieaks kohe 67. Samas võõrtööjõu suhtes on tööandjate plaan märksa läbimõeldum ja avalikkuse võimalikku vastuseisu arvessevõttev.

Siin teevad tööandjad ise ettepaneku seada piiranguks vähemalt sektori keskmise palga tasumise kohustus sisserändavatele töötajatele, et välistada odava tööjõu massilist importi.

Ideed pensioniteema varjus

Igal juhul tundub, et pensioniea kellukese valju kõlistamisega jäid varju nende mitmed muud sotsiaalpoliitilised ettepanekud. Ent just osa nendest varjujäänud mõtetest väärib tähelepanu. Tuleb nõustuda tööandjate seisukohtadega eripensionide suhtes. Eripensionide kasvaja vajab opereerimist, enne kui see sotsiaalset õiglust kriitiliselt kurnama hakkab.

Õige on eesmärk vähendada enneaegselt pensionile siirdujate osakaalu. Toetada tuleb sotsiaalmaksu miinimumkohustuse suurendamise kava, mis muu hulgas on oluline ka lapsi kasvatavate vanemate pensioniõiguste tagamiseks ja ravikindlustuse eelarve olukorra parandamiseks.

Tähelepanuväärne on tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse mainimine manifestis. Vist esimest korda möönavad tööandjad, et selline kindlustusliik on neile aktsepteeritav – küll teatud tingimustel. Varem on tööandjad olnud selle sotsiaalkindlustusliigi vastu. Samas on hulk tööandjate ettepanekuid ka kaheldavad.

Haigekassa finantsolukorda tahavad nad parandada pensionikindlustuse raha kandmisega haigekassasse, suurendamata seejuures sotsiaalmaksu määra.

Tõesti, PRAXISe 2005. aastal tehtud tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse analüüs näitas, et üksnes sotsiaalmaksu ravikindlustuse osast senises mahus tervishoiuteenuste osutamiseks pikemas perspektiivis ei piisa. Kuid ettepanek katta haigekassa rahavajadusi pensionikassast paistab praegu lootusetu.

Tööandjad tahavad ka vähendada haigekassa kulutusi haiguslehtedele, jättes selgitamata, kas lisakoormuse peaks kandma haigestunud inimene või riigieelarve. Ilmne on aga see, et tööandjad ise töötajate haiguspäevi kinni maksma ei kibele.

Koondamishüvitiste lülitamine töötuskindlustussüsteemi ja tööjõusse tehtud investeeringute (täiendus]ppe ja tervisespordi) mitte käsitlemine erisoodustusena on küsimused, kus leiab argumente nii poolt kui vastu. Kuid tervitada tuleb diskussiooni tõstatamist nendel teemadel enne valimisi. Millal siis veel, kui mitte nüüd nendel teemadel arutleda?

Lauri Leppik, Tallinna Ülikooli professor
Andres Võrk, Poliitikauuringute Keskuse PRAXIS analüütik

Väljavõtteid tööandjate manifestist

• Ellu tuleb viia haldusreform, rakendada e-riik ka sisuliselt ja vähendada hõivatust avalikus sektoris.
• Vähendada tuleb tööandja mittepalgalisi kulusid tööjõule.
• Tagada Eesti täielik liitumine eurotsooniga hiljemalt 2011. aastal.
• Lihtsustada kolmandate riikide kodanike töörännet Eestisse, kuid maksta tuleb neile vähemalt sektori keskmist palka, et välistada odava tööjõu massilist importi.
• Avaliku sektori palkade kasv ei tohi olla kiirem erasektori palgakasvust ning selle planeerimisse riigieelarves peab võimalikult varajases staadiumis kaasama ka tööandjate keskliidu.
• Muuta töötajale koondamishüvitiste maksmise kohustus täielikult Eesti Töötukassa ülesandeks, suurendamata töötuskindlustusmaksete piirmäärasid.
• Jätkata madala tulumaksumäära põhimõttega, langetades maksumäära vähemalt kahe protsendipunkti võrra aastas, jõudes 2011. aastaks 14 protsendini.
• Mitte käsitleda erisoodustusena tööandja investeeringuid töötajate täiskasvanukoolituse ning tervisespordi rahastamisel.
• Viia sotsiaalmaksukohustus tööandjate ja töövõtjate vahel võrdsetele alustele, muutes sotsiaalmaksu vähemalt 50 protsendi ulatuses töövõtja maksuks.
• Tõsta üldine vanaduspensioniiga järk-järgult 67. eluaastani ning suurendada tööjõust väljumise keskmist vanust 2010. aastaks 65. eluaastani.
• Viia ellu eripensionide ja väljateenitud aastate pensionide reform eesmärgiga vähendada ennetähtaegset pensionile jäämist 20 protsendini.
• Kaasata haigekassa finantseerimisse riikliku pensionikindlustuse vahendeid, suurendamata sealjuures sotsiaalmaksu määra, vähendada ajutise töövõimetuse hüvitiste osakaalu.
• Tööõnnetuste ja kutsehaiguste kohustusliku kindlustussüsteemi loomisel tuleb vähendada sotsiaalmaksu selles ulatuses, mille võrra vähenevad praeguse sotsiaalkindlustussüsteemi kulud.