Uudised

Kui pensioniiga otse tõsta ei õnnestu, siis peaks proovima seda indekseerida.

Stanfordi ülikooli professor John Shoven avaldas oktoobris uurimistöö “Uue aja mõtlemine: vanuse mõõtmise alternatiivsed võimalused, nende mõju tööjõule, riigi poliitikale ja SKT-le”. Ajendiks teadagi oli rahvastiku vananemine, mis näib lääneriikidele saavat lähematel aastakümnetel raskeks koormaks. Shoven soovitab hakata vanust seadustes uut moodi defineerima, mis lahendaks tema hinnangul mitmed probleemid.

“Eriti lihtne alternatiiv sünnist möödunud eluaastatele oleks suremusriskil põhinev vanus. Neid, kelle suremusrisk on suur, nimetataks vanadeks; neid, kellel madal, nimetataks noorteks,” kirjutab Shoven.

Teiseks alternatiivseks mõõdupuuks pakub ta oodatavat järelejäänud eluiga. Neid, kelle oodatav järelejäänud eluiga on lühike, käsitletaks vanadena, ja neid, kellel see on pikk, noortena. Selle alternatiivi puhul saaksime isegi jääda harjunud mõõtühiku ehk aasta juurde.

Vanade osakaal väheneks

Suremusriskil põhineva vanusemõõtmise järgi oleks keskmine 1970. aastal elanud 59-aastane ja 2000. aastal elanud 65-aastane USA mees võrdses vanuses. Nende suremusrisk oleks võrdsel tasemel, kaks protsenti. Kuna naised elavad keskmiselt kauem kui mehed, oleks nendega sama vana ehk sama suremusriskiga 2000. aastal elav 70-aastane naine. 59 = 65 = 70.

Mida vanuse ümberdefineerimine annaks? Praegu on 65-aastaste USA meeste ja naiste keskmine suremusrisk 1,5%. Kui jääda vanuse tavapärase mõõtmise juurde, kasvaks vanade ehk üle 65-aastaste osakaal praeguselt 12,5%-lt mõne aastakümnega rohkem kui 20%-ni, kirjutab Shoven. Kui võtta kasutusele uus mõõdupuu, kasvaks vanade ehk nende, kelle suremusrisk on üle 1,5%, osa samal ajal kõigest u 15%-ni.

Kõik elueale 20. sajandil lisandunud aastad on “välja võetud” pensionipõlvena. 1900. aastal kestis keskmise Ameerika mehe pensionipõlv umbes kaks aastat, 2000. aastal umbes 19 aastat. Finantsilisest küljest on võimatu, et sama suundumus jätkub 21. sajandil – umbes 40 või isegi vähema tööaastaga tuleb nüüd koguda pension tohutult palju pikemaks ajaks.

Tööaastad pikeneksid

“21. sajandil keskmisele elueale lisanduvad aastad ei saa enam jaotuda samal põhimõttel nagu 20. sajandil – nii, et kõik nad lisanduvad pensionipõlvele,” ennustab Shoven. 21. sajandist saab tööaastate pikenemise sajand.

Shoven soovitab pensioni- ja ravikindlustust jms puudutavates seadustes hakata eluiga indekseerima, et see käiks kaasas demograafiliste muutustega.

Kui meenutada, kui tormilisi vastureaktsioone on pensioniea otsese tõstmise ettepanekud pälvinud Euroopas, oleks võib-olla tegemist päästva lahendusega, mis võimaldaks vajalikud muutused seadustesse n-ö tagauksest sisse viia.

Eesti mehe 13-aastane pensionipõlv

• Eestlaste keskmine eluiga, mis 1990. aastate esimesel poolel järsult langes, on viimastel aastatel järjekindlalt tõusnud. 2006. aastal oli sünnihetkel oodatav eluiga meestel 67,4 ja naistel 78,5 aastat, vastavalt kaks ja neli aastat pikem kui 1989. aastal.
• Mehi, kellel on juba õnnestunud välja venitada 65. eluaastani, ootab keskmiselt ees veel 13 eluaastat, 75-aastaseks saanud mehi ootab veel keskmiselt 8,4 eluaastat. Naistel on vastavad arvud 18,2 ning 10,9 aastat.
• Väited Eesti mehe peaaegu kohesest surmast pärast pensioniikka jõudmist on seega kõvasti liialdatud ja tulenevad statistika valest tõlgendamisest. 
• Keskmist eluiga (ehk oodatavat ees seisvat eluiga sünnihetkel) tõmbavad alla ka kaugelt enne pensioniiga – näiteks 20-aastaselt – surnud või hukkunud inimesed.

Villu Zirnask