Uudised

Paavo Põllu arvates ei ühine eestlased piisavalt kiiresti kolmanda pensionisambaga ning seetõttu võib tulevikus jääda elujärg nigelaks.

«Kui lätlased lennukiga Kariibi mere äärde jõudsid, hõõrusid Eesti pensionärid kodulinna supiköögi ees külmast kohmetunud käsi kokku.» Eestlaste praegusi säästuharjumusi vaadates võib 30 aasta pärast Eesti pensionäride elust jutustav meedialugu just niimoodi alata.

Ehkki supiköögistsenaariumi näol on tegemist liialdusega, ei pruugi säärane artikkel tulevikus sugugi imelik tunduda: naabritega võrreldes vilgutab Eesti pensionisäästmise edetabelis pidurituld.

Et siinsed tervisekeskused täituksid kunagi ka rahulolevate Eesti pensionäridega, tuleks praegu leida endas distsipliini ning vabatahtlikku kolmandat sammast maksuvabaks pensionikogumiseks oluliselt rohkem ära kasutada.

Pensionisüsteemi ülesanne ei peaks olema ainult vanainimeste vaesuse vältimine. Lisaks on vaja lahendusi, mis aitaksid tagada karjääri lõpuks saavutatud elustandardi ka pensionipõlves.

Need lahendused on Eestis ja teistes uutes ELi liikmesriikides olemas, kuid nende maht ja kohustuslikkus erinevad oluliselt.

Eesti eristub madalaima kohustusliku pensionikogumise määraga, pakkudes samas suuri maksusoodustusi vabatahtliku pensionisamba osas.

Kolmas sammas tühi

Hoolimata teise samba edukast käivitumisest ja vabatahtliku kolmanda samba maksueelistest, pole kolmas sammas suurt populaarsust kogunud. Imestan koos Euroopa pensionisüsteeme uurivate akadeemikutega, miks eestlaste elutervet rehepapi hoiakut pensionikogumises märgata pole.

Vähem makse tahavad ju kõik maksta, kuid vähesed kasutavad haruldast legaalset võimalust kustutada ühelt sissetulekuosalt 15 protsenti tulumaksu.

Kuna Eesti süsteemis on kohustuslike maksete osa väiksem kui naabermaades, siis esimesele kahele sambale lootma jäädes käriseb meie pensionäride elustandardi mahajäämus ajapikku päris suureks.

Juba nüüd on Eesti riikliku pensioni ja teise samba maksed ühed väiksemad Kesk- ja Ida-Euroopas.

Kui iga minu palga pealt läheb kahte esimesse sambasse 22 protsenti, siis Poolas, Bulgaarias ja Lätis on see suurusjärk 30 protsenti.

Teises sambas säästame praegu kokku 6 protsenti palgast (sellest ainult 2 protsenti ise!), kuid näiteks Lätis tõuseb see määr 2010. aastaks 10-ni. Tekkiv vahe – 8-10 protsenti palgast – ongi see, mis tuleks meil praegu vabatahtlikult kolmandasse sambasse paigutada.

Kui sa saad praegu 10 000 krooni palka ja paned sellest iga kuu ainult 500 krooni kolmandasse sambasse, siis pensionile jäädes moodustab see 28 protsenti saadavast pensionist.

Sellest rahast sõltubki, kas sul on tulevikus võimalus tegeleda oma hobidega, reisida ja tervisekeskustes aega veeta.

Strateegiline valik

«Hakkab pihta!» hüüatavad kindlasti paljud. Alles sai teise sambaga ühele poole, kui juba räägitakse täiendavatest.

Kuid ärge tapke sõnumitoojat. Eesti pensionisüsteem rajaneb suures osas vabatahtlikkuse printsiibil ning keegi peab selle sõnumi kohale viima.

Kui mujal on pensionisäästmine tehtud kohustuslikuks maksude või teise samba kaudu, siis Eestis on säästmise propageerimine jäänud erasektori kanda. Vabadus tähendab aga ka vastutust ning siin tuleb igaühel pikas plaanis õige otsus teha.

Kui me sunnime lapsi vahetama mängurõõmu tüütu õppimise vastu, siis teeme teadliku strateegilise valiku, mis pikas perspektiivis tagab lapse õnneliku tuleviku. Kahjuks unustame me tihti ise seda tarkust enda peal rakendada. Topeltmoraal? Distsipliinipuudus?

Kes teab, kuid tegelikult on see ühekordne otsus oma eelarvest 500 krooni või mõni muu summa kõrvale panna.

Pärast seda koguneb raha ilma, et selleks ise vahepeal midagi tegema peaks.

Tegelikult on see sama lihtne kui panna aabits ööseks padja alla. Vahe on ainult selles, et mõnusa pensionipõlve kindlustamisel on kolmandast sambast suur abi.

Paavo Põld,
Hansa Elukindlustuse juht