Uudised

Muret jätkub kõikjale, ka nendesse riikidesse, mida oleme harjunud edukaks pidama.

Austraalia

1992. aastal tutvustas Austraalia ettevõtetele kohustuslikku kutsealast pensionifondi. Üldjuhul peetakse seda õnnestunud reformiks. Nüüdseks on maksed sinna fondi kolmekordistunud: kogu tuludest kolmelt protsendilt üheksale. Fondiga on kaetud üheksa kümnendikku töötavast elanikkonnast.
Fondi tulemusel on inimeste pensionid jõudsalt kasvanud. Ühest küljest võõrutas see liigselt lootmast majanduslikust olukorrast sõltuvale riiklikule pensionile. Samas usuvad täna liiga paljud austraallased, et fondiga seotus ongi kõik, mida rahuliku vanaduspõlve kindlustamiseks vaja läheb.
Vaatamata erinevatele vabatahtlikele maksusoodustusele pensioni säästmiseks, kasutatakse neid täna üsna piiratult. Samuti on märke, et varem tööandja poolt heldust leidnud lahendused pole enam sugugi nii populaarsed: sageli vähendab tööandja oma maksuosa miinimumini kohustuslikust määrast.

Kriitikat Austraalia näite põhjal kohustuslikku pensionifondi maksmise kohta: kogu suhtelisest edust hoolimata kipuvad poliitikud (ilmselgelt poliitilistel põhjustel!) kohustuslikku maksumäära sättima võimalikult madalaks. Kohustuslik element rakendub ainult tööandjatele. Töövõtjate maksmiskohustus jäeti kõrvale kui ebapopulaarne.

Saksamaa

Kui kantsler Gerhard Schröderi valitsus kolm aastat tagasi andis käiku erapensionide skeemi, järgnes publikult aplaus tema julguse eest. Lahendused mõeldi välja, et vältida tööliste sõltuvust riiklikest pensionidest. Üha kasvav ja riigile aina koormavamaks muutuv pension paisutas ähvardavalt eelarve defitsiiti.
Reformide tulemusel saavad sakslased nüüd investeerida neli protsenti sissetulekust pensionifondidesse, mida subsideeritakse ka valitsuse poolt. Nõndanimetatud Riesteri pensioni pakuvad kindlustajad, pangad või vastastikused fondide grupid.
Riesteri nimi pärineb parlamendi tööministrilt Walter Riesterilt, kes koos süsteemi loomisega tuli ühtlasi välja maksumööndustega. Pensioni tagamise kohustus lasub firmadel või kaubandusühingutel koostöös panga või kindlustajaga.

Kuid seni pole see reform toonud oodatud edu. Müüdud on vaid neli-viis miljonit poliisi turule, kus töötab 35 miljonit inimest. Ning ostmine aeglustub järjest. Saksa kindlustusassotsiatsioon räägib oma liikmetele (keda on 98 protsenti turust), et mullu müüdi vaid pool miljonit pensionipoliisi, võrreldes ülemulluse 2,6 miljoniga.
Olukorra parandamiseks kavatseb valitsus lihtsustada pensionilepinguid ja muuta need inimestele enam atraktiivseks.

Itaalia

Itaalia vaatab näkku ühele hullemale demograafilisele olukorrale, millele lisavad vürtsi varajane pensionilemineku kultuur ja ühed euroliidu kõrgeimad riiklikud kulutused pensionile. Selle tulemusel on Itaalia algust teinud pensionireformiga, mis on tekitanud palju vaidlusi. Hiljutise seaduse muudatusega peaks vanaduspensioni iga tõusma 2008. aastaks 57 aastalt 60-le, ning 2010. aastaks veelgi aasta võrra kõrgemale. Samuti lubab arengukava lisatasusid pensioni ajal edasi töötajaile.
Nagu kõik viimasel aastakümnel tehtud katsed reformida Itaalia pensionisüsteemi, kohtavad needki abinõud ägedat vastupanu liitudelt ja eraisikuilt, kes on lubanud võitlust jätkata. Kuid isegi kõigist vaidlustest ülesaamisel säästavad need abinõud vaid 0,7% SKT-st, samas kui aastatel 2013–2030 võtab riiklik
pension keskmiselt 14% SKT-st. Valuline ning tõsises ebasoosingus reform näib vältimatu.

Jaapan

Parim, mida Jaapani riikliku ja vabatahtliku erasektori pensionisüsteemi kohta võib öelda, on see, et mõlemad on ühtviisi kehvad. Mõlemad süsteemid näevad täna tõsist vaeva pensionide väljamaksmisega. Põhjuseks on rahvastiku ülikiire vananemine, puudused varade juhtimisel, kümnendi kestnud aktsiaturu langus.
Pika hilinemisega hakkab riigipeadel kujunema vastutus. Kuid tulemused annavad rõõmustamiseks vähe põhjust: haigutavat rahalist võlga lappida püüdval valitsusel puudub jõud matta raha avalikku süsteemi.

Nii on juunis jõustunud uus seadustik võtnud eesmärgiks suurendada sotsiaalseid garantiisid inimese aastase sissetuleku arvel. Otsuse selleks valuliseks sammuks, mis mõjutab otseselt majapidamisi (vähem palka kätte), põhjustas riiki kummitav hädaolukord. Ka riiklik süsteem läbib säärase muudatuse. Riiklikud pensionivarad katavad vaid 77% maksekohustustest ja firmad on väsinud ülejäänud augu täitmisest, püüdes oma maksekohustustest iga hinnaga kõrvale hiilida. Murrangud pensionisüsteemis on üheks tumedamaks näiteks riigi sõjajärgse sotsiaalsüsteemi murdumisest.

Mehhiko

Tänasel Mehhiko demograafial on veel hingamisruumi noore põlvkonna tõttu: suurem osa mehhiklasi on alla 25-aastased. Kuid tõsiseks komistuskiviks tulevikus osutuvad ilmselt leebed seadused, mis ei piira kuidagi tänast suurt ümbrikupalgasaajate osakaalu töötavast rahvastikust. Riikliku sotsiaalkindlustuse agentuuri juhi Benjamin Gonzalezi sõnul jääb täna sotsiaalkindlustuse süsteemist välja ligi pool rahvastikust, samas kui kindlustusdefitsiit erinevate riikliku pensioni lahendite kohta kokku on 116% SKT-st.

Privaatseid pensionifonde tutvustati üsna edukalt seitse aastat tagasi ning sel aastal sai valitsus üle kuhjuvast tervisetöötajate palkade probleemist. Kuid need on väiksed sammud edasi. Kogu rahva pensionisüsteemi korrastamine on endiselt suur ja ohtlik poliitiline väljakutse.

Rootsi

Sealne pensionireform 1990. aastate lõpul võib huvitada meid kahel tähtsal põhjusel. See asendas sissetulekust sõltuva pensionimakse suuruse määratud kohustusliku sissemakse skeemiga. Lisaks on keskosa Rootsi riigisüsteemist, millesse tööandjad ja -võtjad maksavad kokku 16% sissetulekust, seotud nüüd keskmise arvatava pensionile mineku vanusega. Kui oodatav pensionile mineku iga jätkab tõusu, siis hakatakse selle võrra hiljem ka pensioni maksma.

Teine kohustuslik osa tähendab 2,5% sissetuleku ülekandmist individuaalsele hoiusele. Töötajad võivad valida viie börsifondi vahel 500-st, millele osamaksed lisanduvad valitsuselt.
Kui see skeem loodi, kasutas suurem osa rootslasi võimalust aktsiatega oma oskusi proovida, kuigi aktsiaturg sellest ajast alates aktiivselt kukub.

Suurbritannia

Tänu Inglismaal lahvatanud pensionide mittemüümise skandaalile tundus Inglismaa 1990. aastate lõpul olevat pensionide vastu küllalt õelalt meelestatud. Riiklik süsteem oli ilmselgelt kuri rahvusvaheliste standardite vastu. Omakorda tähendas see, et rahvastiku üldisest vananemisest hoolimata läks pensionidesse väike osa riiklikust sissetulekust. Lisaks oli Inglismaa üks maailma suuremaid firmapoolse rahastamiskohustusega fondide süsteeme. Sellest ajast läksid paljud asjad valesti, mistõttu täna jätkub igavene vaidlus pensionikriisi üle.
Rohkem kui üheski teises riigis investeeriti Inglismaal akumuleeritud fondidest enam aktsiatesse. Erinevad andmed näitavad, et kindlustused alahindasid ellukalliduse tõusu ning fondid leidsid end tohutus puudujäägis, samas kui aktsiaturud tõusid kuni internetibuumi lõpuni.

Enamik neist on nüüd uutele liikmetele suletud. Samal ajal on korralik riiklike pensionide tõus aidanud tänaseid vaesemaid pensionäre. Jätkub pahameeletorm riikliku süsteemi reformi vastu ning pensionikomitee vaatab läbi võimalusi isikliku säästmise enam kohustuslikumaks muutmiseks.

USA

USA sissetulekust sõltuva suurusega pensionimakse süsteem jookseb täna ülejäägis, võttes vastu rohkem makse, kui maksab välja tulusid. Riigivõlakirju hoitakse sotsiaalkindlustuse usaldusfondis. Ikkagi tähendab vananev elanikkond, et USA sotsiaalkindlustus vaatab vastu laiemale ja pikaaegsemale rahastamise nappusele. Aastal 2018 maksab sotsiaalkindlustus välja rohkem raha kui saab maksudelt ning 2042. aastaks ennustavad uuringud usaldusfondi kurnatust. Kohustusi järgmise 75 aasta jooksul hinnatakse 3,7 triljonile dollarile (44 triljonit krooni).
Teise ametisoleku ajaks on George W. Bush lubaduse andnud süsteemi reformimiseks, lisades isikliku arvepidamise süsteemi ning lubades jagada osa palgaraha maksudest eraarvetele, mis investeeritakse aktsiatesse ja võlakirjadesse. Uue süsteemi kujundamine koos praeguste pensionide maksmisega lähevad palju maksma igal juhul: ainuüksi esimese kümnendi jooksul ulatuvad kulud hinnanguliselt saja miljardi dollarini (1,2 triljonit krooni).

Nagu riiklikud pensionisüsteemid on andnud lubadusi, mida on keeruline pidada, nii vaatavad ettevõtete määratud tuluskeemid vastu rahastamisprobleemidele. Need tulenevad suuresti alarahastamisest aktsiaturu buumi jooksul 1990. aastatel ning liigselt optimistlikest tulevikuootustest. Majandusteadlased hoiatavad, et pensionifondide ülesupitamiseks peavad ettevõtted järgmistel aastatel väga palju panustama.

Eesti

Rahvastiku kiirest vananemisest on saanud ülemaailmne probleem. Kui ühiskonnas on eakaid (65+) üle seitsme protsendi, siis peetakse ühiskonda vananevaks. Eestis on eakaid ligi 16% ning võib ÜRO rahvastikuprognoosi kohaselt 2030. aastaks moodustada neljandiku. See esitab tervishoiu- ja hoolekandesüsteemile täiendavaid nõudeid, kuivõrd toimetulek vananedes kahaneb ja kolmas elufaas (normaalne vananemine pensionieas) võib kergesti üle minna neljandaks (patoloogiline vananemine ja toimetulek pideva kõrvalabi toel).

Eesti vanuripoliitika prioriteediks on luua võimalused eakate iseseisva toimetuleku toetamiseks ning tegusaks vananemiseks. Meil on siiski veel märgata noorte eelistamist kõigis eluvaldkondades, mistõttu vanemad inimesed tunnevad end sageli kõrvalejäetuna.

Pensionisüsteemist: pärast uue pensioniseaduse jõustumist 1999. aastal hakkas pensioni suurus töötatud aja asemel sõltuma makstud sotsiaalmaksust. Nüüd peetakse selle üle isikustatud arvestust ning seetõttu on täpselt teada, kui palju ühe või teise inimese eest on sotsiaalmaksu tasutud.

Eestis jõuavad mehed praegu vanaduspensioniikka 63- ja naised 58-aastaselt. Naiste pensioniiga tõuseb järk-järgult ning võrdsustub meestega aastaks 2016. Ent ka pensionieas saab veel oma riiklikku vanaduspensioni suurendada. Inimesed võivad kauem töötada ja lükata pensionisaamist edasi. Kui pensioniikka jõudnu ei lase endale pensioni määrata, suureneb tema pension 0,9 protsenti kuus.
Riikliku pensioni kõrval ei tohiks unustada teisi pensionivõimalusi, sest töötajate ja pensionäride suhtarvu halvenemist arvestades on tõenäoline, et tänaste 25-aastaste riigipension moodustab keskmisest palgast vähem kui 40 protsenti.

Saab liituda teise samba ehk kohustusliku kogumispensioniga. Seal maksab inimene ise kaks protsenti palgast kogumispensioni fondi, millele riik lisab neli protsenti. Esimesele ja teisele sambale lisaks võib suurema pensioni saamise nimel teha veel vabatahtliku pensionikindlustuse.

Airi Ilisson Financial Timesi põhjal.