Uudised

Kuidas erinevad põlvkonnad oma pensionipõlve ette kujutavad? Kolme riigi näide.

Saksamaa

“Ükskõik kui palju saan, ei kata see isegi mitte baasväljaminekuid.” Viha on peaaegu lahtunud. Corina Kolbele on see aeg kaineks tagasiastumiseks. “Ma ei muretse enam, et ei saa nii suurt pensioni nagu mu vanemad,” ütleb 41-aastane internetiajakirjanik cappuccino’s lusikaga suhkrut segades. Demograafide sõnul vaatab sissetulekust sõltuv pensionisüsteem kiiresti vananeval Saksamaal vastu majanduslikule sulale aastal 2010. Kolbe kuulub just sellesse generatsiooni, kes, makstes enim pensionimaksu Saksamaal (ligi 19,5% brutosissetulekust), saab tagasi kindlasti vähem. Kui üldse midagi. Omal ajal käitus ta väga mõistlikult, sõlmides elukindlustus- ja annuiteedilepingu juba kümne aasta eest.

Kuid isegi see ei võimalda talle niisugust elustiili nagu tänastel pensionäridel. “See raha ei maksa mulle kinni korterit Mallorcal,” sõnab Kolbe. “Minuealised ja nooremad on jõudnud emotsionaalsesse staadiumisse, kus võivad kaaluda Saksamaalt lahkumist. Ilmselt niisugune suhtumine ärritab vanemaid inimesi, kuid mida teha.”

“40-aastaselt oled liiga vana, et tööd leida.”
“70- ja 80-aastased on täna sama heas vormis kui 60-aastased 20 aasta eest,” sõnab Inge Frohnert. Hallipäine daam punases kampsunis teab. 80-aastasena on ta pensionär olnud viimased 17 aastat, kuid pole istunud niisama käed süles. Kuni 1991. aastani oli ta saadikuks parlamendis Berliinis, alates sellest on tegelenud vabatahtliku tööga.
Euroopa Eakate Inimeste Ühenduse asepresidendi ja Saksamaa osa eesistujana töötab ta ka täna 20 tundi nädalas, tegutseb tarmukalt ning jõuliselt. Saksamaa helded pensionid tähendavad paljudele pensionäridele korralikku palka pensioni ajal. Kuid veelgi enam neist otsib vanaduspensionil olles auväärset või heategevustööd, lihtsalt selleks, et rakendada ülejäävat energiat.
“See oli sujuv üleminek,” kirjeldab Frohnert tööd pensioni ajal. “Pole õieti jõudnud sel teemal mõeldagi.”

Jaapan

“Noored inimesed kulutavad kogu raha riietele ja joomisele.” Mayuko Teki (30) on üks miljonitest noortest jaapanlannadest, kes on üles kasvanud turvalises ja muretus õhkkonnas. Pärast kooli lõpetamist vahetas ta korduvalt tööd, mis paneb vanemad jaapanlased pead vangutama. Teki õppis välismaal, töötas pitsriide sissetoojana, reisis energiliselt mööda töökohti ning nelja-aastase pitsimüügi järel jätkas Starbucksi kohvikuketis. Praegu otsib ta tööd, kus saaks kasutada inglise keele oskust.

Tema sõbrad, kes lõpetamise järel on töötanud kogu aja samas firmas, hakkavad saama palju suuremat pensioni tänu koproratiivpensionide süsteemile. Teised, kes elavad Teki kombel, veedavad aega tulevikupensionide pärast kuigivõrd muretsemata. “Noored inimesed tahavad raha kulutada riietele ja joomisele. Nad ei taha eriti pensionidele mõelda,” räägib ta.
Teki 87-aastane vanaisa saab suursugust pensioni, kuigi on juba küllalt rikas. Teki leiab olevat ebaausa, et tema vanusegrupp maksab nii suuri summasid pensionäridele, kes juba niigi hoiavad enda käes kogu Jaapani sääste. “Kuid ta on maksnud makse alates sõja lõpust, nii et tal on see õigus,” lisab Teki.

Sony tegevjuht läks yakitori kanarestorani. Tänapäeva Jaapanis pole saja-aastaseks elavad inimesed mingi haruldus. Viimane rahandusminister jõudis saada 80, enne kui ta lõplikult eelarvetega maadlemise lõpetas. Kuid mida teeb edasi endine Sony Entertainmenti tegevjuht, kui ta 56-aastaselt ehk neli aastat enne ametlikku pensioniiga töö lõpetab? Kui tema nimi on Hiroshi Nakano, siis teeb ta teoks oma eluaegse unistuse: asutab yakitori grillkana restorani. Unistuse täitmine sai võimalikuks tänu 30 aasta pikkusele tööle Sonys, mis tagas talle korraliku sissetuleku. Paljud ta sõbrad on aga leidnud poole kohaga töö, et teenida pensionile lisa.

Nakanole on hilisem töö aastakümnete pikkuse samas kohas töötamise järel paljuski eneseväljenduseks. Ta tahtis juhtida omaenda firmat. Tänu Jaapani kauaaegsele süsteemile, mis tähendab suuremat tulu tööstaazŠi pikkuse lisandudes, sõdivad ettevõtted vastu valitsuse soovile tõsta pensionile mineku iga. Sageli tähendab see aga, et kui inimesed nende 50. või 60. eluaastates töölt jõuga eemaldatakse, ei alusta nad mitte pensioni, vaid teise karjääriga.

Mehhiko

“Vananedes ei saa me loota turvavõrgustikule.” “Mehhiklased maksavad varasemate generatsioonide lahkuse eest nii, et toetavad oma vanemaid läbi kogu nende pensioniaja,” räägib Lauro Medina (40), tõlk Mehhikost. “Varasemad põlvkonnad kandsid hoolt vallaslaste eest ning nüüd võib arvata, et sinu esivanem liigub edasi üheks selliseks lapseks,” nendib ta.
Medina sõnul eksisteerib Mehhiko kultuuris sügav lugupidamine emaduse vastu. Mehhiklastel on kombeks tasuda ema lahkuse ja hoole eest talle maja ehitades. Kunagi ei räägita isadele tasumisest ega majaehitusest, isegi kui isa on elus. Traditsiooniliselt varustavad mehed peret väljaspool kodu töötades ning kogu emotsionaalne pool jäetakse emadele.
Suurema hulga maksude pensionideks maksmiseks ei kõiguta Medinat kuidagi. Ainult kitsuke osa erasektori tööandjatest maksab sotsiaalsüsteemi makse ning ainult valitsus-ametnikud rahastavad riigitöötajate pensione.

“40 protsenti majandusest toimib mitteametlikult – võid arvata, kui paljud inimesed on sellega tõeliselt seotud. Ma ei usu, et siin tuleb mingi turvalisuse võrk ajaks, kui vananeme. Need, kes maksavad täna Mexico’s Afores’i (privaatpensionide skeem), saavad 20 aasta pärast veidi pensioni. Samas on peeso ostuväärtus selleks ajaks kindlasti kõvasti langenud.”

“Keda ma juhendan, kui kogu personal läheb pensionile.” Enne 48-aastaselt varajase pensioni väljavõtmist töötas Jose Alba raudtee inspektorite ülevaatajana. Pärast seda oli ta ettevõtja, ärikonsultant ja isegi näitleja. Võimalus uueks alguseks saabus aastal 1992, mil 33-aastase Mehhiko rahvuslikus raudtees töötamise järel see erastati.

“Nad pakkusid mulle uut tööd Mexicos, aga kõik mu alluvad läksid pensionile – keda pidanuksin juhendama?” küsib Alba. Tema ja kaks ehituskogemusega kolleegi asutasid hoopis oma firma, hakkasid konstrueerima erateid. Nähes aga, kuis kehvad materjalid töö kvaliteedi alla viivad, loobus ta ja kolis pere juurde. “Mulle meeldis teha tehnilisi ekspertiise, ning juhtida projekte kuni viimase viimistluseni,” räägib ta. “Kuid nüüd tahan avastada iseennast ja veeta aega pere seltsis. See annab mulle rahu, mida juba aastaid pole tundnud.”

Airi Ilisson Financial Timesi põhjal