Uudised

Eesti NSV-s maksis pensioni nõukogude riik. Staaþikad tegijad said 120 rubla. Personaalpensionärid said rohkem. Kõik töölkäijad ei saanud niipalju palkagi.
Iseseisvuse tulekuga kõik muutus. Väikeste pensionide pärast on käinud aastatepikkune virisemine. Nüüd on retsept leitud, kuid selleks, et ta ka aitaks, peavad “patsiendid” (ja need oleme kõik üheskoos) seda ka kasutama.

Pensionireform on hoo sisse saanud enam kui kümme aastat pärast taasiseseisvumist. Süsteem on keerulisem ja tal on mitu sammast. Osas asjades on mõeldud meie eest (riiklik pension ehk esimene sammas), osas asjades peame ise mõtlema – teine ja kolmas sammas. Teine sammas on 1983. aastal ja hiljem sündinute jaoks kohustuslik.

Kolmas sammas on vabatahtlik

Miks kõik need sambad ja mis neist kasu saab? Riik tahab iga inimest personaalselt oma tuleviku eest vastutama panna. Ühelt poolt nõuab seda ühiskonna pidev vananemine – solidaarsusprintsiibi kohaselt jagatakse praeguste maksumaksjate poolt tasutud sotsiaalmaks pensionäride vahel laiali, kuid töökäte vähenemine ja pensionäride arvu suurenemine põhjustab varem või hiljem kas maksukoormuse olulise tõusu või pensionide vähendamise.

Teiselt poolt võimaldab personaalne vastutus igaühel meist vastavalt oma sissetulekutele luua just selline pensionipõlv, nagu me seda soovime. Kuigi me võiksime seda teha ilma riikliku sunnita, näitab maailmapraktika, et enamasti inimesed seda ei tee. Ikka on millelegi muule parasjagu justkui hädavajalikum raha kulutada, kui mõelda pensionile, mis tuleb kolmekümne aasta pärast. “Küll jõuab,” on tavaline mõte.

Riik soodustab säästmist

Riik soodustab tulevikuks säästma, mis ongi 2+4 printsiibi mõte ehk inimene säästab ise 2% oma sissetulekust ja riik paneb sotsiaalmaksu arvel 4% juurde. Isiklike säästude soodustamise põhjusel on Eestis ka maksusoodustused elukindlustus- ja pensionikindlustusmaksetele, mis moodustavad kolmanda samba.

Enamikus lääneriikides on pensionikindlustus kohustuslik. Ameeriklased suurte liberaalidena küll korra proovisid ainult personaalset vastutust (et inimene peab kogu oma pensionile ainult ise mõtlema ja riik ei anna midagi), kuid see lõppes läbikukkumisega. Sotsiaaltoetused neelasid meeletuid summasid ja asotsiaalide arv kasvas plahvatuslikult. Ja n-ö riiklik hädaabipension kehtestati taas.

Soomes moodustab elukindlustus kogu kindlustusturust üle poole. Eestis on tihti räägitud Skandinaavia pensionäride heast elust. Põhjus on siin selles, et ühelt poolt riik soodustab oma tuleviku kindlustamist ja teiselt poolt ka nõuab seda. Võrdluseks: Eestis moodustab elukindlustuse turuosa kogu kindlustusturust veel vaid 19%, kuid see kasvab järjest.

Tulusust tuleb kaaluda riskiga

Pensionikindlustuse teise samba puhul on võimalik valida erineva tulususe ja riskiastmega fondide vahel. Seesam Varahaldus lõi kolm fondi: Võlakirjafondi, Optimaalfondi ja Kasvufondi. Kolm fondi on erineva tulususe, kuid ka erineva riskiastmega, mida võib välja lugeda ka fondide nimedest. Tootluse ja riskiastme kaalumine sõltub sellest, millistest sammastest inimese pension koosneb.

Esimene sammas hoiab hinge sees. Teine sammas tagab mõnusa äraelamise. Kolmas sammas loob tunde, et elu on ilus.

Tootluse ja riskitaseme valikul tuleb tähelepanu pöörata sellele, millised on inimese sissetulekud. Suuremate sissetulekutega inimesed, kes omavad kinnisvara jm investeeringuid, võivad riskida rohkem. Kogu oma sääste aga ühele kaardile panna ei tohiks, mistõttu need, kes kolmandasse sambasse investeerida ei saa, peaksid eelistama madalamat riskitaset ja väiksemat, kuid kindlamat tootlust.

Pensionikindlustuse üks eesmärke on ühiskondliku stabiilsuse tagamine. Säästud, mida me aktiivsel eluperioodil 20-60 eluaasta vahel kogume, kasvavad aastatega ja teevad meist hästikindlustatud pensionärid. Oleme kadestanud skandinaavlasi, kuid tegelikult saame seda kõike tulevikus nautida ka ise. Aga selleks peame tegema täna õigeid otsuseid.

Taivo Saar
Seesam Varahalduse nõukogu esimees