Uudised

Pensionikogujatele väiksema riskiga reklaamitavates teise samba pensionifondides on rämpsvõlakirjadega seotud risk suurem kui kõrgema riskiga pensionifondides. Selle fakti kommenteerimisel jäid fondijuhid kidakeelseks.

Konservatiivsed teise samba pensionifondid on fondide kogumahtu arvestades investeerinud rämpsvõlakirjadesse rohkem kui kõrgema riskiga progressiivsed fondid.

Näiteks SEB konservatiivses pensionifondis on rämpsvõlakirjadesse paigutatud 18 protsenti, progressiivses aga 15 protsenti varadest. Hansa konservatiivseimas fondis K1 on sarnaselt nende kõige riskantsema fondiga K3 rämpsvõlakirju 6 protsenti fondi kogumahust.

Pankade fondijuhid jäid üldsõnaliseks kommenteerides asjaolu, et konservatiivsed fondid võtavad rämpsvõlakirjadega sama suurt või suurematki riski kui progressiivsed fondid.

“Tõenäoliselt ei vaja selgitamist, et tulu teenimiseks tuleb riske võtta. Oluline on, et need riskid oleks antud tulutaseme juures põhjendatud. Keskmisest kõrgema tootlusega võlakirjade puhul on oluline, et iga üksiku võlakirja positsioon ei oleks fondi jaoks liiga suur,” märkis SEB Varahalduse fondijuht Ene Õunmaa.

Finantsinspektsiooni juhatuse esimehe Raul Malmsteini sõnul viitavad nimed “konservatiivne pensionifond ja “progressiivne pensionifond” sellele, millises mahus tohivad fondid võtta aktsiariske.

“Aktsiad on varaklassina tervikuna riskantsemad kui võlakirjad varaklassina. Sõna “rämpsvõlakiri” kasutamine ei anna automaatset vastust iga konkreetse investeeringu riskantsuse kohta,” teatas Malmstein.

Malmstein tõi näiteks sub-prime-laenude teema globaalsetel turgudel, kus ka ülikõrge reitinguga võlakirjad osutusid oluliselt riskantsemateks, kui nende formaalne reiting ja oodatav tulusus emiteerimise hetkel seda eeldas. “Seega ei saa otsesõnu väita, et pensionifondide nimed on eksitavad,” märkis Malmstein.

Analüüsides pensionifondide mulluseid aastaaruandeid, avastas Äripäev, et rämpsvõlakirjade osa fondides on üllatavalt suur. Võttes lisaks kohalikele rämpsvõlakirjadele arvesse ka välismaised, on keskmiselt iga kümnes teise samba pensionikroon investeeritud rämpsu, SEB on rämpsvõlakirjadesse paigutanud lausa iga kuuenda pensionikrooni.

Otse rämpsvõlakirjadesse on pensionifondide haldajad investeerinud pea miljard krooni – kohalikesse rämpsvõlakirjadesse üle 400 miljoni ja välismaistesse ligi 560 miljonit krooni. Fondjuhid tunnistasid, et rämpsvõlakirjadesse investeeritakse ka riskantsemate fondide kaudu, mistõttu tegelikkuses on riskantsete võlakirjade osa pensioniportfellides veelgi suurem.

Kui kohalikul turul domineerivad rämpsvõlakirjade hulgas kinnisvarafirmad ja kiirlaenuandjad, siis piiritaguste rämpsvõlakirjade hulgas on kõige rohkem pankade ja eestlaste osalusega välisfirmade võlakirju.

“Eesmärgiga pakkuda meie fondide klientidele ootuspärast tulu investeerivad meie fondijuhid fondide varasid parima riski-tulu suhtega instrumentidesse,” kommenteeris Õunmaa. Ta toonitas, et kõrge intressiga võlakirju ei saa üheselt pidada rämpsvõlakirjadeks.

“Võlakirjade kõrge intress ei ole alus, mille järgi teha üheseid järeldusi ettevõtte võimaliku pankroti saabumise tõenäosuse kohta ja liigitada võlakiri rämpsuks. See on sama meelevaldne kui väita, et kõik, kes sõidavad BMWga, on rullnokad,” teatas Õunmaa.

Malmsteini sõnul ei reguleeri seadus Eesti pensionisüsteemi investeeringute riskantsust, vaid sätestab pigem formaalsed piirangud.

“Investeeringute hajutamine ühe varaklassi, näiteks võlakirjade piires on seaduse kohaselt konkreetse varahalduri otsustada. Riske võttes peab ta hindama iga investeeringu võimaliku tulusust portfelli strateegia kui terviku suhtes. Kuidas fondivalitseja seda teha oskab ja suudab, näitab fondi tootlus,” märkis ta.
Ebameeldiv teema nii Hansale kui ka Sampole

Hansapanga ja Sampo fondihaldurid suhtusid rämpsvõlakirjade probleemi üleolevalt ega andnud küsimustele sisulisi vastuseid.

“Rämpsvõlakirjade osakaalud pole olulised. Oluline on see, kuidas need mõjutavad ühte või teist portfelli tervikuna. Selleks, et seda hinnata, peab hindama ka teisi portfelli investeeringuid ja vaatama tulemit tervikuna,” võttis asja kokku Sampo fondijuht Aari Stalde. Lisaks vihjas ta, et tegelikkuses investeeritakse rämpsvõlakirjadesse veelgi rohkem pensioniraha, kui aruannetest välja paistab.

Hansapanga pressiesindaja teatas esmalt, et fondijuhid ei soovi teemat üldse kommenteerida. Kummalisel kombel oli talle teada, et samal teemal andis äsja Äripäevale kommentaari ka finantsinspektsioon, ning väidetavalt polevat fondijuhtidel sellele midagi olulist lisada. Päev hiljem otsustas Hansapanga fondijuht Peeter Piho siiski mõne lausega vastata. “Võlakirjades nii Eestis kui väljaspool Eestit on suhteliselt suur hulk raha. Leiame, et tegemist on piisavalt hajutatud investeeringuga ning analüüsime ja jälgime emitente piisavalt. Seega ei näe siin kindlasti liigset riski,” teatas ta.

LHV Varahalduse tegevjuht Mihkel Oja jäi samuti rämpsvõlakirjade teemat kommenteerides napisõnaliseks.

Ta teatas, et võlakirjade klassifitseerimine rämpsvõlakirjadeks ainuüksi oodatava tootluse järgi pole adekvaatne, sest intressid sõltuvad valuutast, riskivabast intressitasemest, krediidiriskist ja likviidsusest. “Oleme võlakirjadesse investeerides pannud suurt rõhku emitentide eelnevale analüüsimisele ja hindamisele ning oleme oma praeguse valikuga rahul,” märkis Oja.

Piret Reiljan, Raivo Sormunen