Uudised

Riigi abiga edukalt käima tõmmatud pensionifondid on peagi küsimuse ees, mida kogutud rahaga peale hakata.

Paari aasta pärast on Balti riikide pensionifondid sama suured kui kolme riigi aktsiaturud kokku ehk teisiti öeldes tekib olukord, kus pensionifondid oleksid võimelised ostma ära kõik kolme riigi börsidel olevad ettevõtted. Fondide raha meelitab aktsiaturgudele ka hulgaliselt uusi ettevõtteid, sest paljud omanikud näevad aktsiate börsile viimise taga võimalust osa ettevõtete väärtusest raha vastu vahetada.

Fondidele kehtestatud raha paigutamise piirangute tõttu poleks siiski võimalik, et pensioniraha eest ostetaks näiteks Hansapank, kuid pensionisammaste kiire kasv suurendab nõudlust heade ettevõtete ja nende aktsiate järele. Kui «kaupa» on turul vähe, on müüjad varmad nõutava hinda tõstma, ka põhjendamatult kõrgele. Sellistes oludes ilmuvad kiire rikastumise eesmärgiga turule ka kaheldava väärtusega «asenduskaubad», mis müüjate sõnul on sama head kui seniproovitud või vaat et veel paremadki.

Vaevalt et ettevõtjad ja firmajuhid on hakanud kuulutama aktsiate börsijuttu selle pärast, et muretsevad peamiselt palgatööliste maksude näol kasvavate pensionifondide käekäigu, st nende rahapaigutusvõimaluste pärast. Vähese pakkumisega turul on hinnad kiired kasvama ja peagi tekib ahvatlus müüa kõik.

Tuletagem siinkohal meelde Hansapanga asutajate aastatetaguseid mõtteavaldusi, et kroonijuveele, nn asutajaaktsiaid ei müüda. Nüüd teame väga hästi, et enamik juveelidest on siiski uue omaniku leidnud. Ja midagi pole halvasti – seesama pank on tugev ettevõte ja võib-olla et vääriks medalit Eesti börsi elus hoidmise eest. Kuid palju meil selliseid ettevõtteid veel on?

Aktsiate turuletoomise projekti on alustanud näiteks Eesti Raudtee. Kuid kes sooviks olla osaline ettevõttes, mille puhul räägitakse täitmata investeerimiskohustusest, liigrasketest ja kärarikastest veduritest, jaamades seisvatest ohtlikest rongidest või elanike protestidest. Kõige selle taustal tundub, et erastajal on plaan aktsiad kiiresti rahaks teha, kasutades selleks väärtpaberituru valitsevat soodsat olukorda. Loodetakse, ja ilmselt ka põhjendatult, et raudteeaktsiaid ostetakse vaatamata sellele, kas õhusolevad küsimused saavad vastuse või mitte.

Tegelikult on kõik II pensionisambaga liitunud oma rahaga börsil, paljud omast vabast tahtest, mõned juba ka seaduse sunnil. Keegi ei taha kaotada, veel enam raha kaotada. Ja nii tekib paratamatult küsimus, kas kõik börsil olevad ning sinna pürgivad ettevõtted on piisavalt avalikud.

Me mäletame sügist, sügist kaheksa aastat tagasi, mil aktsiahinnad langesid nagu puulehed pärast esimest öökülma. Eesti väärtpaberiturul pole ja ilmselt ei saagi olema piisavas koguses häid ettevõtteid. Kas peaksime seetõttu leppima kehvemaga?

Meelis Luht,
Eesti Meedia finantsdirektor