Uudised

Ehkki kohustuslik kogumispension käivitub vaevaliselt ja starti lükatakse aina edasi, läheneb vääramatu kindlusega tähtaeg, mil teises sambas osalemine tuleb otsustada.

Neile, kes on sündinud 1983. aastal või hiljem, algab kogumispension kohustuslikuna niikuinii ja inimesel endal jääb ainult otsustada, millist fondi valida. Kui asjaosaline sedagi otsust teha ei oska, otsustab fondi tema eest loos.

Ülejäänutel on liitumine kogumispensioniga vabatahtlik. Alles siis, kui liitumisotsus langetatud, muutub asi kohustuslikuks ja tagasikäiku enam anda ei saa. Aega mõelda, kas tasub kogumispensioniga liituda, on vanusest sõltuvalt erinevalt.

Vanematel inimestel, kes on sündinud enne 1956. aastat, tuleb otsustada juba lähikuudel.

Kes on sündinud 1957-1961, neil on otsustamisaega 1. novembrini 2003, 1962. aastal sündinuil 1. novembrini 2004, 1963. aastal sündinuil 1. novembrini 2005 jne.

Kui see tähtaeg kukub ja inimene pole liitunud, on ta kogumispensionist loobunud.

Riskid ja hirmud

Eestlaste viimase aastakümne kogemus on inimesed kõige suhtes, mis rahasse puutub, umbusklikuks ja kahtlevaks muutnud. Vanemail inimestel on kogemus, mis sai nende rublahoiustest ja kuidas hoolega kogutud rublaaja kopsakad kindlustussummad üleöö sentideks muutusid.

Järgnes mitu lainet alles hiljuti tekkinud pankade, seejärel kindlustusseltside ja fondide kadumisi. Paljudel juhtude haihtusid need taas koos hoiustajate rahaga. “Kuidas võime kindlad olla, et tegevust alustavate pensionifondidega jälle niiviisi ei juhtu?” paistavad inimesed valdavalt arvavat.

Kardetakse, et elu läheb aina kallimaks ja kroon odavamaks ning kui ükskord pensioniaeg kätte jõuab, ei saa kõrvale pandud krooni eest osta enam pooltki seda, mis praegu.

Soomlastelt kuuldu põhjal näib erilist hirmu valmistavat ka euro tulek, mis ähvardab enesega kaasa tuua paraja hinnahüppe. Sellegi pärast tundub mõistlikum raha asjade ostmiseks juba nüüd kasutada, kuni veel odavamalt saab.

Paljudel juhtudel tulevikule ei mõeldagi. Hea, kui täna kuidagi hakkama saab, niigi kipub raha enne palgapäeva otsa lõppema. Ja kui peres on veel lapsed, kellele kõike, mida vaja oleks, ei jätku, siis kuidas sa hakkad enesele mustadeks päevadeks raha laste arvelt kõrvale panema?

Karm tõde

Lootus, et küll riikliku pensioniga kuidagi hakkama saab, mis sellest teisest sambast, kipub rahvastikuteadlaste arvates tühja minema.

Lapsi, kes peaks tulevikus pensionile jäänute asemele astuma ja oma sotsiaalmaksust pensionäre ülal pidama, sünnib juba mõnda aega vähe.

Pensionäride arv läheb töölkäijate arvuga võrreldes aina suuremaks ja seetõttu jääb paarikümne aasta pärast riiklik pension liialt kõhnaks, et sellest end vanaduspäevil ära elatada. See on põhjus, miks kogumispensioni peetakse hädavajalikuks.

Kui riskid, mida pensionifondide ja kogutud rahasäilimisega seostatakse, on küll olemas, kuid nende tõenäosus väike, siis riiklikule pensionile lootes on oht vaesusesse jääda peaaegu et sajaprotsendiline.

Miskipärast julgevad Eestisse tulevad välisfirmad ja -investorid planeerida oma tegevust siin ette aastakümneteks, tavaline eestlane paistab oskavat mõelda vaid tänasele päevale ja teps mitte kaugemale.

See aastakümnetega sissejuurdunud harjumus, et minu eest peab mõtlema ja mind aitama riik, on juba praegu paljudele kurjalt kätte maksnud ja paistab, et maksab edaspidigi.

Kasud ja kahjud

Kõige veenvam argument kogumispensioni kasuks on see, et kui sina paned fondi palgast kaks protsenti, lisab riik neli. Ent nii lihtne see asi pole.

Hea on see, et kahte protsenti pole tegelikult vajagi panna. Kättesaadav palk väheneb vaid 1,48 protsenti, sest pensionifondi paigutatud raha on tulumaksuvaba.

Keerulisem on lugu nelja protsendiga, mille riik inimese panusele lisab. Riik ei võta seda raha taevast, vaid sellestsamast sotsiaalmaksust, mida tööandja inimese palgast sõltuvalt riigile maksab. Et makstud sotsiaalmaks läheb iga inimese isiklikku kirja ja sellest hakkab sõltuma riikliku pensioni suurus, tekib küsimus: mida ma üldse võidan, kui riiklik pension selle võrra väiksemaks jääb?

Neid rehkendusi on korduvalt tehtud ja igaüks võib oma palgast, sotsiaalmaksust ja tänavusest riikliku pensioni määrast lähtuvalt ise välja arvestada, kui palju ta oma riiklikust pensionist kaotab ja kogumispensionist võidab.

Tulemus on igal juhul selge: kogumispension on kasulikum. See viiendik sotsiaalmaksust, mida riik isiklikule kogumispensionile lisab, läheks muidu ühiskatlasse. See on ammu selge, et mida suurem katel, seda lahjem supp.

Tähtis on valik

Pankurid käivad juba mõnda aega mööda firmasid ja peavad inimestele kogumispensionist loenguid. Nad rõhutavad, et väga tähtis on õige pensionifondi valik ja tuleb teraselt tähele panna, kui usaldusväärne ning kogenud on pensionifondi haldav pank. See ongi väga tähtis.

Said ju pankadegi põhjaminekust kahju enamasti need inimesed, kes pangahärrade enesekiitust uskuma jäid. Enesekiitus ja reklaamikära olid enamasti seda valjemad, mida kehvemasse seisu pank oli sattunud ja mida enam oli pangal uste sulgemise edasilükkamiseks vaja hoiustajate raha juurde saada.

Nüüd on see aeg, kus iga mees võis panka teha, kuidas juhtus, minevik. Kõigi suuremate Eestis tegutsevate pankade omanikeringis on Skandinaavia hiigelpangad, mille usaldusväärsus ja pikaajalised kogemused pensionifondidegi haldamisel ei ärata kahtlust. Tänu sellele on fondide valikul ämbrisse astumise võimalused üpris väiksed.

Pealegi on valitsus kehtestanud nii fondihaldurite kui fondide suhtes kindlad mängureeglid, mille täitmist ilmselt isegi jälgitakse. Sellest ongi tingitud asja venimine esialgsete tähtaegadega võrreldes, sest pidi ju teine sammas käivituma aprilli algusest.

Praegu paistab, et alles maikuus hakkab midagi liikuma. Luba fondi moodustada enam kergekäeliselt ei anta.

Risk ja tulukus

Kavatsetakse luua viisteist pensionifondi. Võib tunduda, et nende vahel valida läheb keeruliseks. See ei ole nii. Ennekõike tuleb vaadata, millise panga fondiga on tegemist.

Paistab, et inimesed on juba valinud enesele pangad, mida usaldusväärseks ja omaks peavad, ilmselt lähtutakse pensionifondidegi valimisel esmajärjekorras sellest. Et aga pangadki kavatsevad luua kaks-kolm fondi, hakatakse valikus lähtuma nende iseärasustest.

Päris riskantseid ja samal ajal fondi paigutatud raha kõige kiiremat kasvu tõotavaid sajaprotsendilisi aktsiafonde kogumispensioni puhul lubatud pole. Väiksema riskiga, kuid kõige väiksema tootlikkusega on fondid, mis paigutavad raha vaid kindla intressimääraga võlakirjadesse. Sealt võib loota, et fondi paigutatud raha inflatsioonimäära võrra ei vähene, samal ajal pole loota, et see eriti märgatavalt ja kiiresti kasvaks.

Suurema riskiastmega on fondid, mis paigutavad pool rahast võlakirjadesse ja pool aktsiatesse. Et aktsiabörs on kõikuv ja aktsiahinnad sõltuvad majandussituatsiooni muutustest, võib aktsiatesse paigutatud raha ka lühiajaliselt väheneda.

Enamasti saabub börsil pärast langust taas tõus ja lõppkokkuvõttes kasvavad nii aktsiate hinnad kui neisse paigutatud raha jõudsalt, ulatudes kuni 20 protsendini aastas. Pikema aja jooksul kasvab sellisesse fondi paigutatud raha tõenäoliselt vägagi kenasti. Aga ega milleski saa päris kindel olla, sest pole välistatud, et mõni firma, mille aktsiaid fond ostis, läheb hoopis pankrotti ja kaob areenilt. Seepärast on fondidele kehtestatud reeglid, millistesse aktsiatesse kui palju raha tohib paigutada.

Riski hajutab nii firmade küllaldane hulk kui erinevad majanduspiirkonnad, kus firmad tegutsevad.

Veel on vahepealseid fonde, kus enamik raha paigutatakse võlakirjadesse ja veerand aktsiatesse.

Pankadel on keelatud reklaamis anda fondiosakute omanikele lubadusi fondi garanteeritud tulukuse kohta.

Kogumispensioniga liitunul on edaspidi võimalus pensionifonde vahetada, kui ta leiab, et esialgse valikuga ei tabanud naelapea pihta.

Pensionilisa

Kui inimene on läinud pensionile, hakkab kogumispensioniga liitunu peale riikliku pensioni saama igakuist tõhusat pensionilisa, vormistades fondiosakutele kogunenud raha elukindlustuseks.

Arvestused näitavad, et neil, kes on liitunud küllalt vara, osutub kogumispension riiklikust suuremaks.

Samal ajal sõltub väljamaksete suurus sellestki, kui vanaks inimene end arvab elavat ja kui pikale ajale ta väljamakseid planeerib. See on aga juba uus keeruline teema.

Andres Mets