Uudised

Üks reklaam, mis ka n pluss esimesel korral vaadates muige suule võtab, on Hansapanga “Hai! Hai!” reklaam, müümaks pensioni kolmandat sammast. Kuivõrd mul endal pensionisambaid tehtud pole, kas siis kollitab oht, et ilusad vanaduspuhkuse päevad palmide all jäävadki nägemata? Püüan panna järgnevasse oma kreedo.

Olen vägagi ebausklik inimene stiilis “Sünnipäeva ei tohi kunagi tähistada enne õiget päeva, muidu…” Kas ma vean üldse pensionini välja, kui statistika ütleb, et minu vanuses Eesti mehe oodatav keskmine eluiga ületab vaid kuus aastat pensioniea algust (täna sündiva poisslapse oodatav keskmine eluiga on kahjuks veelgi lühem, 66 aastat). Kui pensionieani välja vean, eks siis vaatan edasi, mis saab.

Samas pole ebausust juhindumine rahaasjus vist parim abimees. Kui mulle öeldaks, et ära eputa siin oma surmaga, siis ma ei solvuks sugugi. Kuigi, horoskoope te ju loete?

Tulumaksutagastuse tähtsus on üle pakutud

Tõsi, teise ja kolmandasse sambasse kogutud raha kaotsi ei läheks, vaid jääks kodakondsetele. Samuti on präänik tulumaksutagastus kolmanda samba pealt – iseenesest positiivne meede. Ent üksnes tulumaksutagastuse pärast ma kolmandat sammast ei sõlmiks. Võrdleksin seda eluasemelaenu intresside tulumaksutagastusega: ma ei võta laenu selleks, et intressidelt tulumaksu tagasi saada, vaid ikka selleks, et investeerida eluasemesse; kõik muu on selle juurde kuuluv, olgu siis positiivse või negatiivse kallakuga. Tegelikult hoiab mind sammastesse investeerimiselt tagasi muu. Kui keskmine investeerimisperiood oleks näiteks 30 aastat, siis kas 30 aastat tagasi ehk aastal 1975 oleks olnud mõttekas hakata raha koguma? Keskmine palk võis olla sada rubla, rahareformini välja vedades oleks see konverteerunud kümneks krooniks ja täna saaks selle eest pudeli Eesti esindusõlut, kui taara tagastada. Räige demagoogia! – väidavad oponendid. Tuleme tänasele päevale lähemale.

1992. ehk rahareformi aastal oli keskmine brutopalk 549 krooni kuus. Ka 13 aastat tagasi oleks olnud sambasse koguda veel vara, sest säästetud summad, nt 15% brutopalgast ehk 82 krooni, omasid tähendust siis, aga mitte enam täna. (Muide, Eesti keskmise suurusega linna ametlikul jaanitulel kohe pärast rahareformi maksis õlletoop kaks krooni.)

Eesti lähiajaloo põhjal märkame seaduspärasust, et tõsiselt tulevikuks koguda on (ikka) liiga vara, sest hinna- ja palgatase pole veel paika loksunud. Tuludest kõrvale pandud summad omavad suuremat tähtsust tänases tarbimises kui tarbimises pensionipõlves, 20, 30 või 40 aasta pärast. Seepärast ma ei kiirustagi sammastega.

Kuulen juba vastuväited, et investeeringud teenivad ju ajas kasvikut, mitte ei jää samale tasemele inflatsiooni süüa. Eesti börsiajaloost on tuua kas või fantastiline Hansapanga aktsia näide, mille hind kerkis kümne aastaga mitukümmend, kui mitte mitusada korda. Häid ja väga häid aktsiaid on välja tuua teisigi.

Samas ei saa mööda sellest, et võrreldes tipphetkedega 1997. aastal, langes Tallinna börs vahepeal neli korda. Tuleb välja, et ka aastatel 1996–1998 oli veel vara alustada kogumist, kui vaid Tallinna börsi silmas pidada. Otse loomulikult saab ja tuleb riske hajutada, investeerides laiemalt kui Eesti väike turg.

Ent riske hajutades potentsiaalne tulumäär paratamatult langeb (portfelli võib sisse lipsata ka Enroni-tüüpi aktsiaid). Kui investeeringute tulumäär langeb alla Eesti SKP nominaalse kasvu, pole kogumisel mõtet, sest ühelt poolt sööb inflatsioon investeeringute kasvikut, teiselt poolt on sotsiaalmaksu laekumised (esimene sammas) korrelatsioonis majanduskasvuga. Teisisõnu, Eesti hea majanduskasvu korral võib esimene sammas “iseenesest” kasvada kiiremini kui kõrvalepandud raha siinsetel või välisturgudel. Milleks siis kogumisega vaeva näha ja püksirihma pingutada?

Kogumisele võiks mõelda kasvu raugedes

Kuulen taas vastuväidet, et teine ja kolmas sammas on lisa esimesele sambale, mitte esimese samba asendus. Aga siiski, ei näe mõtet vähemtulusal kogumisel, isegi kui see on lisaks.

Nii kaua, kuni Eesti nominaalne SKP kasv on 10 protsendi piirimail, ei tunne ma oma pensioni pärast muret – talletamiseks minevate summade väärtus on praegu selgelt suurem kui tulevikus ja esimene sammas kasvab samal ajal edasi. Talletatavaid summasid saab kasutada kas eluasemelaenu tagasimaksmiseks või, minugi pärast, niisama tarbimiseks.

Kui tuleviku majanduskasv oleks kogu aeg peo peal, siis tõsisemalt tuleks mõelda säästmisele nominaalse kasvu raugemisel kolme-nelja protsendi peale, sest siis toodaksid investeeringud ilmselt rohkem. Aga kolm-neli protsenti oleks Eestile veel paarikümneks järgnevaks aastaks selgelt liiga vähe.

Mati Feldmann