Eesti
Filtreeri
Tähelepanu! Pensionikeskus alustas riigipoolsete kompensatsioonimaksete tegemist
Tähelepanu! Pensionikeskus alustas täiendavalt II sambasse laekunud summade tagasi kandmist
“Minu pensionikonto” ligipääs on ajutiselt suletud
Ginter ja Agarmaa: kohus keelas võlgnikel pensionivara välismaale viimise
Teisest sambast lahkumise asjus on ümber mõelnud 3600 inimest
10 põhjust, miks võtta II sambast lahkumise avaldus tagasi
Pensionilepingute väljamaksete üleandmine sotsiaalkindlustusametile 1. juuni 2021

Kes Eesti pensionisüsteemist kõige rohkem võidavad ja kaotavad?

21.11.14 EPL

Vähemalt keskmist palka teenivatest inimestest saab tulevikus kõrgemat pensioni just noorem põlvkond, ehkki nende sissetulek on sama suur kui vanematel inimestel. Praeguse süsteemiga võidavad enim 1980-ndatel sündinud vähemalt keskmist palka saavad põlvkonnad. Enim kaotavad aga noored madalapalgalised.

Alates 1998. aastast on Eesti pensionisüsteemis tehtud viis suuremat reformi. Seda, kuivõrd on viimase 15-aasta jooksul tehtud pensionisüsteemi muutused erinevaid inimgruppe mõjutanud ja kes on muutustest võitnud, analüüsis oma kevadel kaitstud magistritöös praegu poliitikauuringute keskuses PRAXIS nooremanalüütikuna töötav Magnus Piirits.

 

Peamised muutused puudutasid I samba muutmist ning II ja III samba loomist. I samba pension muudeti sõltuvaks inimese palga suurusest ja pensioni suuruse muutmiseks loodi indeks, hiljem muudeti see indeks kiiremini kasvavaks. Viimase muudatusena tõsteti pensioniiga 65. eluaastani.

Muudatuste mõju jälgis Piirits nii-öelda tüüpinimeste peal, kes jagunesid gruppideks vanuse palga ja muude tegurite põhjal (vt lisaks kõrvalloost). Ka uuris ta seda, kuivõrd mõjutab pensioni suurust laste saamine.

Analüüsist selgus, et tegelikult on praegune seis suhteliselt hea, sest enamiku inimeste tulevastele pensionidele on reformid kasu toonud. Võrreldes teistega on aga mõneti kaotanud noored madalapalgalised inimesed.

Töös tehtud arvutused näitasid, et kui näiteks 1957. aastal sündinud ja terve elu kolmandikku keskmist palka teeniv inimene läheb 2021. aastal pensionile, siis tema saab keskmise palgaga võrreldes pensioni 28,3%, aga 1993. aastal sündinud inimene saab aastal 2058 pensioni 20,5% keskmisest palgast. Selline erinevus tuleb esimese samba reformist, sest madalamapalgaline saab aastas töötamise eest kolm korda vähem kui enne 1999. aastat kehtinud süsteemiga.

„Vanematel põlvkondadel on töötamise aeg olnud rohkem seotud staažiosakuga, seetõttu on 15 aasta jooksul tehtud pensionireformid neid ka vähem mõjutanud,” selgitas Piirits. Teisalt on reformid kindlustanud selle, et madalapalgaline, kes töötab kogu elu, ei satu absoluutsesse vaesuspiiri.

Paremini läheb keskmise ja sellest kõrgema palgaga inimestel, sest nende pensione on reformid kasvatanud. Iseäranis võidavad keskmiselt või hästi teenivad nooremad inimesed, kes hakkavad tulevikus saama kõrgemat pensioni kui vanemate põlvkondade inimesed, kelle sissetulek on olnud sama suur. Põhjus on selles, et nüüdisaja reeglite järgi peavad nad oma palgast pensionisüsteemi rohkem panustama. Kui aga teist sammast poleks loodud ja pensioniindeksit poleks muudetud, maksaksid nooremad grupid pensionisüsteemile peale, sest praegu sissemakstava raha väärtus ei ületa pensionieas saadavaid väljamakseid.

Sealjuures kõige kasulikum (töös vaadeldud vanusegruppidest) on praegune süsteem 1981. aastal sündinud vähemalt keskmist palka teenivatele inimestele, sest kui vaadelda pensionile jäämise hetkel teenitud palka, moodustab just nende pension sellest suurima osa. Nii saab näiteks keskmist palka teeniv 1981. aastal sündinu pensionile minnes kätte 41,5% brutopalgast, ent 1957. aastal sündinud sama sissetulekut teeninud inimene 38,5%.

Peale pensionisüsteemis seni muudetu vaatles Piirits oma töös ka hüpoteetilisi tulevikustsenaariume. Analüüsist selgus, et kui aastast 2015 taastataks palgast mittesõltuv pensionisüsteem, kahjustaks see küll kahekordse keskmise palga teenijaid, ent üldine pensioni suuruse võrdsustumine inimeste vahel suureneks (vanemad kohordid on elanud pika aja staažiosakuga süsteemis).

Samuti uuris ta olukorda, kus lubatud tulumaksu alandamise asemel suunab valitsussektor tulumaksu inimese pensionikontole ehk II sambasse, aga ka seda, kui pensioniiga tõstetaks nelja aasta võrra. Mõlemal juhul tõuseks pension kõigil, ent suurema võidu saaksid nooremad inimesed, sest nemad jõuavad kõige kauem II sambasse raha koguda.

Viimaks vaatles Piirits veel tulevikupensioni suuruse seoseid lastega. Selleks analüüsis ta kahte olukorda: lapsevanem käib tööl või ta saab lapse ja on kolm aastat kodus. Selgus, et vanemapensionireformid soosivad lapse saamist vähem kui varasemad vanemapensioni seadused. Ka on pensioniarvestuses „kahjulikum” lapsi saada kõrgepalgalistel „Kuna varem sai lapsevanem kodus olles ühe aasta eest ühe staažiaasta, siis praegu on kompensatsioon 3–4 korda väiksem. Praegu ei saa laste eest enam pensionile jäädes ka pensionilisa, selle asemel saab üks lapsevanem kolme aasta jooksul oma II sambasse 4% üle-eelmise aasta keskmisest palgast,” selgitas Piirits. Kõrgemapalgaliste kahju võrreldes madalamapalgalistega tuleb aga sellest, et praegune riigi sissemakse (4%) II sambasse ei sõltu inimese palgast, vaid see on kõigile sama, mistõttu ei teki kõrgemapalgalistel inimestel eelist. „Neljaprotsendiline sissemakse II sambasse (lapsega kodusolemise ajal) ei suuda saavutada pensionitaset, mille saavutaks inimene ilma lasteta, ja see ei ole ka samaväärne varasema süsteemiga,” põhjendas Piirits. Ta lisas, et ehkki ta enne analüüsi töö tulemuste kohta midagi konkreetset oodata ei osanud, üllatas teda ennastki, et lapse saamine on pensioni aspektist soositud madalapalgalistel inimestel.

Uurides Piiritsalt seda, kas pensionisüsteemis ilmnenud ebavõrdsus on paratamatus või tuleks sellega midagi ette võtta, tõdes ta, et siin tuleb esmalt selgeks teha, kelle vaatenurgast ebavõrdsust hinnata. „Kui tahta n-ö ebavõrdsust vältida, siis kas see tähendab, et kõik inimesed peaksid saama võrdset pensioni? See aga on ebaaus nende vastu, kes maksavad rohkem makse ja seega pensionisüsteemi rohkem panustavad. Pensionisüsteem peab olema piisavalt ümberjaotav ja piisavalt sõltuv sissemaksetest. See, kuhu piir tõmmata, on kokkuleppe küsimus,” leidis ta.

Kes on töös analüüsitud tüüpinimesed?

Kokku tegi Piirits arvutused seitsme n-ö tüüpinimese põhjal, kes on sündinud 1957, 1963, 1969, 1975, 1981, 1987 ja 1993. Kõikidel tüüpinimestel on pensionid välja arvestatud erinevate palgatasemetega (kuus taset): 1/3 keskmisest brutopalgast, 2/3 keskmisest brutopalgast, keskmine brutopalk, 1,5 keskmist brutopalka, kahekordne brutopalk ja neljakordne brutopalk.

Tasub arvestada, et tüüpinimestel on erinev pensioniiga, sest reformidega on pensioniiga tõstetud vastavalt inimese sünniaastale. Kui kõige vanemate, 1957. aastal sündinute keskmine oodatav eluiga on pensionile jäädes 18 aastat (pensioniiga 64 a), siis 1993. aastal sündinutel 22.

Kõik tüüpinimesed on liitunud II sambaga (v.a reformides, kus II sammast pole) ja pensioni väljamakseid hakkavad inimesed saama regulaarsete maksetena. Tüüpinimesed käitusid otsuste tegemisel nagu keskmine inimene: nad ei jätkanud 2010. aastal sissemakseid ega suurendanud aastateks 2014–2017 sissemakseid.

Eeldused:

Tööl käimist alustatakse 20-aastaselt
Oodatav eluiga pensionile jäämise ajal 18–22 (kui pensioniiga on 65)
Töötamises pause ei ole
Kõik on liitunud II sambaga
II samba reaaltootlus 2,5%
Annuiteetmakse nominaalintress on 3%
Ei jätkanud ega suurendanud II samba sissemakseid

Riin Aljas