Uudised

Kolm pensionisammast – riiklik solidaarne I sammas, kohustuslik kogumispension ehk II sammas ja vabatahtlik kogumispension ehk III sammas – on üsna eripalgelised. Siiski on nad püstitatud nii, et kokku moodustavad nad terviku, milleks on Eesti pensionisüsteem.

Võiks küsida, kelle jaoks on meie pensionisüsteem vajalik? Kõigi oma erinevate sammastega ning neisse müüritud õiguste, kohustuste ja võimalustega? Osapooli on pensionisüsteemis palju, kuid lähemalt võiks vaadata kolme: inimest, finantssüsteemi ja riiki.

Pensionäri vaatenurk

Riigi toel loodud pensionisüsteem turvab eelkõige iga inimese heaolu. Igaüks on oma elukäigu ja sihtidega ainukordne ning iga riigi pensionisüsteem on selle kõigi elanike isiklike pensioniplaanide summa. Riik on märkinud seadustega maha raamid, kohustustena on joonistatud teatud vaod ning õiguste ja võimalustena nii mõnedki jõnksud. Kuid oma sissetulekute üle otsustab ja kirjeldatud pensionimaastikul askeldab ikka inimene ise. Pension pole muud kui sissetulek – palga asendaja eakale, kes enam tööl ei käi.

Pensionisambad võivad olla üsna heidutavad, kuid kas pension on kellegi teise antud, ebamäärases tulevikus kohale jõudev raha? Kui muutub hoiak, muutub ka tegevusväli ja seniseid piiravaid raame nähakse pigem abistavate viitadena. Kõigis kolmes pensionisambas, ja saati siis sammasteväliselt, on inimesele jäetud palju valikuvõimalusi.

Pangad, fondid ja kindlustusseltsid teenindavad pensionipõlve planeerijaid ja neid, kelle pensionipõli on juba kätte jõudnud, abistades teabe ja rahaülekannetega ning pannes raha teenima ja pakkudes garantiisid.

Teine võimalus oleks see, et kõik on inimese enda õlul või korraldab selle riik oma ametnikeväega. Nagu öeldud, on iga inimene ainukordne ja seetõttu annab teenuseosutajate paljusus süsteemile juurde suure väärtuse – tänu sellele on võimalik iga inimese huve paremini arvestada.

Paljusus tähendab ka konkurentsi ja võimalust hääletada teenuse kvaliteedi või selle hinna üle n-ö jalgadega. Paljud on seda võimalust juba kasutanud ja mida enam süveneb üldine aktiivne hoiak pensioniteema suhtes, seda läbimõeldumalt ise otsustatakse.

Riigi roll

Riigi seisund on pensionisüsteemide puhul ajapikku päris palju muutunud. Seni, kuni pensionid põhinesid peamiselt heldel maksutulul, oli riigi roll suur ja põhiline, kuigi samas üsna lihtne: korjata kõige tõhusamal viisil kokku maksutulu ja jagada see kokkulepitud reeglite alusel laiali. Sellest ajast pärineb ka levinud hoiak, et pension on midagi, mis tuleb kunagi ja kuskilt. Pensioniteemasse ei süvenetud, sest pension oli kindel ja ära otsustatud.

Nüüd, kui pensionieelarve on kokku kuivanud, on ka riigi ülesanded keerulisemaks muutunud. Kokkuvõttes pole riigi tähtsus vähenenud, kuid senise korraldaja ja maksja asemel on riik nüüd rohkem ka suunanäitaja, teavitaja, võimaluste looja ja kohustuste tagaja. Kahtlemata on riigi roll sambati erinev.

Samas on kõikide pensionisammaste regulatsioonides olemas sõnum, mis kannab selget ajatemplit: pension ei tule mitte kunagi tulevikus, vaid sõltumata vanusest juba täna; ja pension ei tulegi kuskilt, vaid selle suurus sõltub paljuski just praegustest sissetulekutest ja säästudest.

Siiri Tõniste
Rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna juhataja