Uudised

Mõni päev tagasi võis lugeda kurba uudist, et Eurostati andmetel elab kolmandik meie pensionäridest vaesuses. See uudis peaks kogu ühiskonna jaoks muidugi olema äärmiselt šokeeriv. Selle uudise kõrval on aga üks teine teadmine –  pensioniealiste ja tööealiste inimeste vahekord on meil Euroopas kõige kehvem. Loomulikult saavad kõik aru, et probleem on olemas. Ja tõsine.

Eesti on käitunud sel moel, et võtnud endale rahvusvahelisi kohustusi ning kohustusi ka pensionäride ees, nii praeguse kui tulevaste ees. See kohustus iseenesest on kurb konstateering – pensionide suurus ei ole midagi üle pakutut ega rõkkavat. Arvestades meie pensioni- ja tööealiste vahekorda, mis päris pika aja jooksul ei parane mitte üks raas, oleme võtnud kohustuse, et meil on keskmine vanaduspension suhtes keskmisesse palka 40%.

Selle pealt on välja arvutatud ja prognoositud kõik sammud, mis on seotud riikliku pensionikindlustusega I sambast ning riigi poolt vastu võetud seaduste alusel II sambaga. Need sammud on välja arvestatud aastani 2050 ja peaksid nii aastal 2010, 2020, 2030 kuni 2050 tagama selle, et keskmise pensioni saaja saab keskmisest palgast 40%.
 
Pensionireform on niivõrd pikaajaline reform, mille tähtsus ja mõju on üle igasugustest majanduskriisidest ja sellestki, kas pensioni makstakse meile kroonides või eurodes.
Loomulikult on ka pensionäridele kasulik, kui majandus areneb kiiresti ning eurole minnakse üle võimalikult ruttu, meil on stabiilne majandus ning me ei pea Läti moodi käituma.
Kuid püüdes selle eesmärgi nimel rahandust võimalikult heas tasakaalus hoida, võiks pensionid siiski rahule jätta.

On tehtud juba kaks põhimõttelist sammu, mille eest on nende autoreid ka kritiseeritud Eesti Panga poolt, rääkimata majandusprofessoritest. Nii arvestab vanaduspensionite indekseerimise kord nüüd ka seda, et võib tulla suur majanduslangus ja riigil on raskusi kohustuste täitmisega. Ning me oleme teinud II samba sissemaksetesse pausi. Midagi rohkem küll enam teha ei ole vaja.

Riiklik pensionikindlustussüsteem on oma olemuselt tegelikult ju lihtne – see sõltub sellest, kuidas tõusevad palgad. Kui palgad tõusevad, tõuseb ka pension, ja kui palgad langevad, siis pension ei tõuse. See on imelihtne reegel. Pensionide indekseerimise ja kogu süsteemi omapära on aga selles, et see muutus kajastub riigi poolsetes väljamaksetes aastase viivitusega. Seda ei saagi teistmoodi teha, kuna muud moodi ei saag kohustusest maksta 40% pensioni kinni pidada. See ei ole mingi priiskamine, vaid normaalse taseme hoidmine nii täna kui 40 aasta pärast.

Tänane rahaprobleem tekkis liitumisest II sambaga, aga ka see on vaja riigil üle elada. Et eilsel, tänasel, järgmisel ja ilmselt ka ülejärgmisel valitsusel saab olema raske, selle võrra saab kergem olema valitsustel, kes on võimul 20 -30 aasta pärast. Tegemist on väga pikaajalise mõjuga süsteemiga ja mulle üldsegi ei meeldi, kui seda vaadatakse „eesmärk pühendab abinõu”-stiilis ühe või paari aasta kontekstis, ja mitte ainult poliitikute poolt. Kuigi näiteks Eesti Pank on rääkinud pikast perspektiivist, ei ulatunud nendegi nägemus viiest aastast kaugemale.

Eesti demograafiline olukord – kui suur on sündivus, palju on tööealisi inimesi ja pensionäre – ja maksukoormus ei ole omavahel vastavuses. Midagi pole teha. Me peame ükskord aru saama, et valikud, mis poliitikute ette jõuavad, ei ole enam vasak- või parempoolsed ega seisne selles, kes tahab rohkem või vähem tulusid ja kulusid ümber jagada. Valikud põhinevad sellel, kas me oma Põhiseaduses sätestatud kohustust, et riik peab mõistlikul moel hoolt kandma oma eakate kodanike eest, täita suudame. Mina ütlen, et praeguse maksukoormuse juures me ei suuda seda teha.

Hea küll – täna on meil maksukoormus SKPst tõusnud tänu sellele, et SKP kukub ja on mindud seda teed, et tõstetud kaudseid makse. Tõsisem järelemõtlemise koht on hoopiski tulumaksu protsendi suurus. Kui oleks tõstetud tulumaksu, poleks sotsiaalministril praegu vaja kukalt sügada, et kuidas lahendusi leida.

Eestis on otseste maksude osakaal riigi tuludes liiga väike. Meil on väga praktilisi omandireformiga seotud põhjusi, miks me ei ole suutnud näiteks maamaksu arendada edasi kinnisvaramaksuks. Tõesti – paljudel juhtudel oleks väga ebainimlik nõuda inimestelt, kellel varanatukene puudub, aga kinnisvara on olemas, kõrgeid makse.

On aga teisigi omanikuks olemise makse, kus me oleme ainukesed Euroopas, kes neid ei rakenda, nagu näiteks teemaks olnud automaks, mis on kindla suunitlusega. Kui kinnisvaramaksu mõte on see, et hoida kinnisvara käibes ning automaksu mõte reguleerida tarbimist ja säästa keskkonda, maksustame meie hoopis teistpidi, kuna puujumalad on ees. Nii ongi valimistel võimalik lollitada inimesi sellega, et ühekorraga tõstetakse pensioni ja lastakse makse alla. Ja nii jõuamegi paljudes küsimustes välja absurdini.

Praegu on eelarve kärpimisega jõutud kriitilise piirini ja mingeid suuri valikuid enam ei ole. Ning ühel hetkel tuleb valitsusel käed püsti tõsta ja öelda välja et tulumaksu tuleb tõsta. Eriti kui mõelda sellele, kas ja kui palju me pikemas perspektiivis käibemaksutõusust võidame, pole veel selge.

Seega on ainuke viis riigi tulud ja kohustused balanssi saada vaadata terve mõistuse ja kriitilise pilguga läbi oma tulubaas.

Eiki Nestor, Riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esimees