Jüri Kõre: pensioniea eelnõu vildakas lähtekoht
Kõik, mis puudutab pensionäre ja pensione, on tundlik teema. Nii meil kui ka mujal. Vastavaid otsuseid tehakse pikaajalise perspektiivi ja väikeste sammudega. Õpikutarkus ütleb, et iga põlvkond teeb ise endale sobiva pensionisüsteemi.
Jüri Kõre, Tartu Ülikooli sotsiaalpoliitika dotsent (IRL)
20. sajandi esimesel poolel elanud põlvkonnale oli see solidaarne süsteem (esimene pensionisammas). Sõjajärgse põlvkonna pensionisüsteem oli tööpension (teine sammas).
Sajandi lõpp lõi nn sotsialismileeri lagunemise toel rahvusvahelistele finantsorganisatsioonidele polügooni kolmanda samba katsetamiseks.
Konservatiivses Lääne-Euroopas ei lähe vabatahtliku pensionikindlustuse poliiside müük just kõige libedamalt, aga Ida-Euroopale püüti küll meelituste, küll hirmutamisega vabatahtlikku kindlustust «kohustuslikuks» teha.
Nüüdseks on välja mõeldud juba neljas sammas (tööandja- või firmapension). Niimoodi, üha uusi sambaid püsti ajades, on vargsi püütud raha pensionikassadesse juurde pumbata ja eakate heaoluootusi vee peal hoida.
Eesti rohelises rühmas
Riigikogu on sisuliselt langetanud pensioniea tõstmise otsuse (eelnõu lõpphääletus on 7. aprillil): kõik 1961. aastal sündinud või nooremad saavad pensioniõiguse 65. eluaastast. Värviliste piltide ja tabelitega seletuskiri jätab mulje, et kõike on üheksa korda mõõdetud ja nüüd on kätte jõudnud lõikamise aeg. Ühiskonna valuline reaktsioon (justkui lüüakse pensionäridele hingekella!) tõendab, et mõõdetud on siiski vähe.
Poliitikud armastavad kahel viimasel aastal rääkida rasketest otsustest. Otsustest, mille vastuvõtmise on tinginud rahvusvaheline imperialism (või oli see hoopis ülemaailmne majanduskriis?).
Ka praegust sammu püütakse vaikselt sellesse vastumeelsete, kuid paratamatute otsuste lahtrisse sokutada. Ega see ikka nii ole küll.
Suur rahvusvaheline pensionirahaga toimetav International Pensions Allianz Global Investors AG hindas 2007. aastal Euroopa Liidu riikide pensionisüsteemide võimet reageerida demograafilistele muutustele. Vastavad indeksid mahtusid kümnepallisüsteemis vahemikku 3st (Iirimaa, kõige väiksem reformisurve) 7,5ni (Kreeka, kõige tugevam reformisurve).
Eesti kuulub oma koefitsiendiga 3,5 Iirimaaga samasse nn rohelisse rühma, maade hulka, kus rahvastikuareng ei nõua lähiaastatel süsteemi radikaalset ümbertegemist.
Kriitilisse, nn punasesse rühma kuuluvatest riikidest on mitmed pensioniea tõstmise vm pensionisüsteemi jätkusuutlikkust tagava otsuse teinud – tšehhid, kreeklased, ungarlased, kandidaatriik Türgi. Nemad tõstsid pensioniea 65 aastale, Saksamaa ja Taani on teinud eeltööd piiri nihutamiseks 67 aastale.
Kust tuleb eesti poliitikute ind tegelda mittepõletavate asjadega? Ilmselt on kellelgi kihk teha linnukest lahtrisse pealkirjaga «Head kriisi ei tohi lasta raisku minna».
Pensionikorraldusest põletavamad probleemid on peidus haldus-, haridus-, tervishoiu- või tööturukorralduses. Kuid nende lahendamiseks napib koostöövõimet või sisulist võimekust, pensionide kallal toimetamine (eripensionid välja arvatud) on asendustegevus.
Eakad tööturul
Probleemide kiire ja pealiskaudne arutelu ning sisuliselt juba minevikku kuuluvate poliitikute nupuvajutuse ärakasutamine 7. aprilli hääletusel teeb pensioniseaduse haavatavaks.
Eestis on vaid üks sotsiaalpoliitiline otsus, mis sündis poliitiliste jõudude konsensusega – 1999. aastast pärinev pensionireformi kontseptsioon ja selle põhjal koostatud riikliku pensionikindlustuse seadus. Praegu, seaduse muutmisel, on asi konsensusest kaugel, eelnõu arutelu käib olukorras kolm parteid poolt, kolm vastu.
Selline asjaolu tekitab kaua kestvat vastuolu. Nii on juhtunud minister Vilosiuse poolt riigikokku toodud tervishoiu korralduse seadusega, minister Nestori esitatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse või minister Pomerantsi kaitstud vanemahüvitise seadusega. Kõigil neil on kirglikud oponendid, kes sobival hetkel nõuavad meditsiiniasutuste riigistamist, puuetega inimeste toetuste nullimist või vanemahüvitise nivelleerimist.
Lähtekohad, millele pensioniea tõstmise otsus varjatult toetub, on lihtsustatud.
Esiteks see, et kõigi inimeste vaimne ja füüsiline potentsiaal on ajas ühtemoodi kasutatav või ammendub ühtemoodi. Et nii ei ole, seda kinnitab kiires tempos kasvav töövõimetute arv. Ja pilt pole selline ainult meil.
Keskmises Lääne-Euroopa riigis läheb kolm inimest viiest tööturult ära enne pensioniea saabumist, hakatakse saama kas töövõimetuspensioni, töötu abiraha, puudetoetust või eelpensioni.
Pensioniea nihutamine tähendab töötaja keskmise vanuse tõusu. Ja see omakorda vähendab majanduse dünaamilisust. Vanem töötaja on alalhoidlik muutuste, nii nende omaksvõtmise kui ka algatamise suhtes.
See tähendab, et Eesti ühiskond muutub uuendustele vähem vastuvõtlikuks, vähem konkurentsivõimeliseks! Kui lugeja allakirjutanut ei usu, kuulaku Idamaa tarku.
Miks on Jaapanis näiteks puhkused suhteliselt lühikesed, pensioniiga aga võrreldes maailma kõrgeima keskmise elueaga suhteliselt madal. Sest panustatakse noorte, mitte vanurite, potentsiaali täielikule kasutamisele!
Valed eeldused
Paljud riigid (nende riikide poliitikud) on paindliku pensionilemineku vanuse eeliseid mõistnud. Juba aastakümneid kehtib see põhimõte Belgias, pisut vähem aega Rootsis, sama lahendus on arutusel Taanis jm.
Põhimõtteliselt oleks see lahendus – kehtestada pensionilemineku eaks 62-67 aastat – sobinud Eestilegi. Ülempiir tähendab, et sellest vanusest alates ei lisandu töötavale pensionärile täiendavaid pensionipunkte (pensionilisa). Nii kaoks sajandi keskpaigani vajadus hakata uuesti pensionieaga mängima.
Muuseas, paindlik pensioniea käsitlus on valdkonda tundvate spetsialistide absoluutne eelistus. Ja pole mõtet neid sildistada punase sotsiaalteadlase tiitliga, pensionikorraldus on puhas matemaatika.
Teine varjatult vale lähtekoht, on eestlaste pensionilembus: kui kuupäev kukub, siis kohe koju koti peale.
Eestlaste väärtushinnangutes jagavad pikka aega esikohta töö ja perekond. Paljude lääneeurooplaste väärtushierarhias on töö hoopis tagapool. Töö ei tähenda mitte ainult ja esmalt sissetulekut, vaid kuuluvust, suhteid, positsiooni. Seega, kui jagub tööd ja tervist, ei ole tungi koju jääda.
Paljud riigid panustavadki sellele, luues pensionealistele erinevaid töökohaga seotud eeliseid ja hüvesid (nt Soome, Belgia, Holland, Suurbritannia, Prantsusmaa).
Ja viimane vale eeldus või lausa lubadus on see, et pensioniea tõus hoiab ära maksutõusu. Rahvastiku vananemine ei tähenda ainult ja peamiselt pensionikulu, hoopis suurem on tervishoiu-, hoolekande, nii elukohtade kui ka avaliku ruumi, infrastruktuuri jms ümberkorraldamise kulu.
Et Eesti kohta tehtud arvutused on raskesti kättesaadavad, siis toon näite Jaapanist. Jaapanis on kogumispensionid (lihtsustatult paneb igaüks ise oma pensioniraha kõrvale), ometi on sotsiaalkulude prognoos isegi kõige optimistlikuma demograafilise arengu korral üsna lohutamatu.
2003. aastal moodustasid sotsiaalkulud SKPst Jaapanis 18,1, Eestis 12,5 protsenti. Jaapanlaste sotsiaalkulude ennustatud suurus 2030. aastal on 35 protsenti. Eesti prognoosi ei hakka tegema, sest Metsiku Lääne kommete lokkamise tõttu võib kuuli saada sõnumitooja.