Uudised

Kohe pärast pensionireformi enam kui tosin aastat tagasi sattusid nii teise kui ka kolmanda samba pensionifondid tugeva kriitika alla – meie pensionifondid on kehvad ja kulukad. See kuvand püsib senini. Pensionifonde haldavate varahaldusfirmade – mis praeguseks on kõik pankade juures – töötajate palgad kuuluvad riigi kõrgeimate hulka, fondijuhtide töö tulemus, pensionifondide tootlus, kuulub aga juba aastaid arenenud riikide kehvemate hulka ning olukorra paranemist pole eriti märgata.

Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD), mille liige on juba viis aastat ka Eesti, koostatud värske pensionifondide raporti kohaselt oli Eesti pensionifondide keskmine netotootlus eelmisel aastal 4,7 protsenti. Sellega on Eesti OECD riikide hulgas tagantpoolt seitsmendal kohal, selgub värskest raportist.

Meie pensionifondide keskmine tootlus jääb selgelt maha OECD keskmisest, mis oli 6,8 protsenti. OECD riikide pensionifondide kaalutud keskmine oli eelmisel aastal aga 5,0 protsenti, mis tähendab, et olime keskmisele suhteliselt lähedal.

Aruandes on toodud ka terve rea OECDsse mitte kuuluvate riikide pensionifondide tootlusi, millest nähtub, et meist paremad olid nii Läti (4,9 protsenti) kui ka Leedu (7,5 protsenti) pensionifondide tootlused.

Eesti ainsana miinuses

Pensionifondide reaaltootluste arvutamisel on maha arvatud inflatsioon. Eesti pensionifondide viimase viie aasta keskmine reaaltootlus oli 0,9 protsenti, millega ollakse tagantpoolt kolmandal kohal.

Kui aga vaadata veel pikemat perioodi, kümmet aastat, siis vaatamata 2008.–2009. aasta suurele finantskriisile, kus aktsiaturud kukkusid poole kuni kolmveerandi võrra, on kõikide arenenud riikide pensionifondide kümne aasta tootlused plussis ja Eesti ainsana on 1,7 protsendiga miinuses.

Fondijuhtide sõnul on teistega võrreldes kehvema netotootluse üheks põhjuseks Eesti suhteliselt kõrge inflatsioon, mis fondide reaaltootlust alla kisub.

«See on eelkõige tingitud Eesti ühest kõrgemast inflatsioonist OECD riikide hulgas aastatel 2009–2014. Kahjuks ei ole pensionifondide võimuses inflatsiooni otseselt mõjutada,» selgitas Swedbanki investeerimisfondide juht Kristjan Tamla.

«Netotootluste puhul peaks vaatama ka inflatsiooni, mis on asi, mida fondivalitsejad kuidagi muuta ei saa. Ma olen ilma numbritele isegi peale vaatamata üsna kindel, et inflatsioon on Eestis OECD riikide üks kiiremaid, kui mitte kiireim, eriti viimase kümne aasta kontekstis,» lausus ka SEB Varahalduse juhatuse liige Sven Kunsing. «Muudes OECD riikides (ja ka Lätis-Leedus) on olemas riiklikud võlakirjad, mis reeglina aitavad investoritel vähemalt mõnevõrra riigispetsiifilise inflatsiooni vastu end kaitsta.»

Loomisest saadik on Eesti pensionifonde iseloomustanud konservatiivsus. Osaliselt tuleneb see seadustest, sest riskantsematesse finantsvaradesse, nagu aktsiatesse ja aktsiafondidesse, tohivad teise samba pensionifondid investeerida kuni 75 protsenti (2010. aastani kuni 50 protsenti) oma portfellist. Teisalt on olnud konservatiivsuse põhjuseks kohaliku finantsspetsialistide ringkonna skeptilisus keskpankade rahatrükipoliitika tulemuslikkuse suhtes.

«Teatud määral võib nõustuda – keskmiselt on Eesti pensionifondid olnud kriisi järel ettevaatlikumad mitmesuguste riskide võtmisel,» vastas Sven Kunsing küsimusele, kas teistest tagasihoidlikuma tootluse põhjuseks võib olla asjaolu, et oleme üritanud keskpankade rahatrükipoliitikat üle mängida. «Erinevatel perioodidel pärast kriisi on alalhoidlikke ja – tagantjärele tark olles – valesid valikuid teinud nii mõnigi fondivalitseja, sealhulgas ka meie, SEB Varahaldus,» lisas ta. Kunsingu sõnul sundisid tehtud valikutele ka kriisi valusad õppetunnid, samuti kasvanud regulatiivne surve – uued nõuded likviidsusele, täiendavad piirangud konservatiivsetele fondidele jne.

Võrreldavus kahtluse all

Spetsialistid on pannud kahtluse alla ka OECD raportis sisalduvate numbrite võrreldavuse ja isegi usaldusväärsuse.

«Mulle tundub, et tootlus on Eesti fondide kohta valesti arvutatud, sest 2014. aastal kasvas EPI indeks (kohustuslike pensionifondide indeks – toim) 5,1 protsenti, mis teeb mulluseks reaaltootluseks 5,6, mitte 4,7 protsenti, nagu seal uuringus on näidatud,» väitis Kunsing. «Selline väike viga seab nagu kergelt kahtluse alla selle uuringu vettpidavuse.»

Rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika peaspetsialist Tõnu Lillelaid ütles Kuku raadio saates «Majandusruum», et ehkki OECD kogub andmeid erinevatest riikidest, ei saa olla kindel, et need andmed on alati võrreldavad.

«Esiteks, pensionisüsteemid on erinevad juba selles suhtes, kuidas pensionivarasid hinnatakse, kas hinnatakse turuväärtusena või raamatupidamisväärtusena,» selgitas Lillelaid. «Või on süsteemid erinevad. Näiteks Eestis on pensionisüsteem avatud konkurentsile, tänu millele saavad inimesed fonde vabalt vahetada, aga seetõttu peavad fondid hoidma likviidseid vahendeid, mis aga pikaajaliselt ei pruugi nii suurt tootlust tagada. Mitmed Lääne-Euroopa fondid on nn kinnised fondid, kus investeerimisfondid investeerivad inimeste vara kuni elu lõpuni ja võib-olla saavad nad tänu sellele paremini oma vara juhtida.»

OECD raporti metoodika seadis küsimärgi alla ka LHV Varahalduse tegevjuht Mihkel Oja.

Tõnis Oja,
majandusajakirjanik