Uudised

Valitsuse plaan kahekordistada riiklikku pensioni nelja aastaga sööb ära aastatega pensionikassasse kogutud varu, näidates ilmekalt, kui kulukas on riigile pensionisüsteemi ülalpidamine.

Tõenäoliselt leiab riik lühikeses perspektiivis praegustele pensionäridele raha, kuid suurem küsimus on, mida peaks tegema, et nüüdne noorte ja keskealiste põlvkond jõuaks pensioniikka piisava kindlustatusega?

Napp pension

Kolmel sambal püsivat pensionisüsteemi luues mõistis riik demograafilist reaalsust – naftat mitte omava väikeriigi võimetust maksta tulevikus kolmandikule elanikkonnast keskmise palgaga ligilähedast pensioni.

Kui rikkalike maavaradega ja arenenud riigi saavad endale lubada heldeid riiklikke pensioniskeeme, siis Eesti ei saa seda kahjuks kunagi. Seetõttu peab praegune põlvkond ise panustama oma pensionivara kogumisse ega saa loota vaid riigile.

Tundub, et kui me muudes eluvaldkondades oleme võtnud kiiresti omaks turumajandusel baseeruva ühiskonna reeglid, mis väärtustavad eraisiku initsiatiivi oma eluga toimetulemisel, siis pensioniküsimuses see nii ei ole.

Tänavu SEB Eesti Ühispanga tellimusel korraldatud uuring näitas, et noored ei ole valmis pensionile väga tõsiselt mõtlema, sest «riik ja pangad mõtlevad nende eest». Isegi praegustele 45-aastastele tundub pensionipõlv kaugel olevat ja elu tahab elamist just nüüd.

Tagajärjeks on see, et enamik eestlastest on täitnud oma tulevase pensioni miinimumprogrammi ning liitunud II samba kogumispensioniga. Just nimelt miinimumprogramm, sest riiklik pension ja kogumispension kokku garanteerivad inimesele tulevikus pensioni, mis moodustab umbes 40 protsenti tema viimasest sissetulekust. Seega on kahele sambale panustaval inimesel puhkepalk 2,5 korda väiksem kuupalgast, millega ta harjunud on ja millega vastavuses on tõenäoliselt ka tema elustandard.

Kuigi pensioniajaks peaks olema tasutud pangalaenud ja sellest tulenevalt on igakuised kulud väiksemad, on kahele sambale toetuv pension ikkagi väga napp.

Eelisseisund tööturul

Kvaliteetse pensionipõlve kindlustamiseks on loodud täiendav kogumispension ehk kolmas pensionisammas. Sellega liitumine on vabatahtlik ning sellest tulenevalt ka suhteliselt tagasihoidlik. Vaid iga viies töötaja on liitunud täiendava kogumispensioniga ja tavaliselt on need keskmiselt enam palka saavad inimesed.

Täiendavat kogumispensionit vajaks ennekõike just väiksema sissetulekuga inimesed, kellel ei ole pensionile jäädes muid rahalisi allikaid ning kes täiendava pensionita võivad päris vaesuspiirile kukkuda.

Praeguse trendi jätkumine kolmanda samba kasutajate osas viib selleni, et meil pole lähi- ega ka kaugemas tulevikus piisavalt kindlustatud pensionäre. Pensionärid on suurim valijaskond, kes nii praegu kui tulevikus mõjutavad poliitikute otsuseid.

Ja kui enamik neist on vaesed, siis saab ka järgmist põlvkonda valimistel 500-kroonise pensionitõusuga ära osta. Ehk teisisõnu, vaene pensionär on risk maksude tõstmiseks, ja seda mitte ainult Eestis, vaid ka Euroopas.

Ühe lahendusena näen ma tööandjapensionit ehk võimalust panustada ettevõttel töötaja kolmandasse pensionisambasse. Tööandjapension oleks vabatahtlik ning osa firmade motivatsioonivahenditest. Meie naaberriikides on vabatahtlik tööandjapension olemas ning nende kogemus näitab, et pensionit maksev ettevõte on pingelisel tööturul eelisseisundis. 
Kasutades praegust kolmanda samba süsteemi, ei muudaks tööandjapension töötajat sunnismaiseks, pension koguneb töötaja isiklikku pensionilepingusse. Tööandjapension toetaks pensionivara kogumist kõige enam inimestel, kelle üldine säästuvõime on madal.

Erisoodustusmaks

Kas säästuvõime on väike tulenevalt madalast palgast või rohkest tarbimisest, pole siinkohal oluline. Tähtis on, et inimene säilitab pensionipõlves oma rahalise iseseisvuse ega jääks riigist sõltuma.

Tööandjapensioni saaks lisada praegusesse pensionisüsteemi üpris lihtsalt – kaotades pensionimaksetelt erisoodustusmaksu. Näiteks võiks ettevõtte ja tema töötaja pensionimaksed olla kuni 15 protsenti töötaja palgast. Mitmed firmad, nende hulgas ka SEB Eesti Ühispank, oleks huvitatud tööandjapensioni maksmisest, kui see poleks «koormatud» erisoodustusmaksuga.

Pensioniküsimusi ei peaks vaatama mitte ainult nelja-aastases, vaid neljakümneaastases ajahorisondis. Tulevikus tekkivate probleemide lahendamisega peab tegelema juba praegu, vastasel korral on enamikku noortest ja keskealistest ootamas sama nukker pensionipõlv kui nüüdsetel pensionäridel. Tööandjapensioni soodustamine on üks võimalus, kuidas hoida ära sotsiaalsete probleemide tekkimist paarikümne aasta pärast.

Indrek Holst, SEB Ühispanga Elukindlustuse juhatuse esimees