Uudised

Nagu igal jalgpallimatsil on poolehoidjaid nii ühele kui ka teisele poolele, leidub pooldajaid ja vastaseid ka pensionireformi II sambale.

Sport spordiks, televiisori võib ju kinni keerata, kui mäng ei huvita, aga vanaduse eest ei põgene kuhugi. Ses osas oleme kõik võrdsed. Kuid kindlasti ei ole me enam võrdses seisus aastate pärast, kui hakkame oma pensioni lugema.

See, et ühed elavad pensionipõlves paremini kui teised, sõltub eelkõige inimese enda valikutest. Mida inimene teeb, mida õpib, millise ameti valib, kuidas hoolitseb oma tervise eest, millise pensionifondi valib, kui üldse valib jne. Seega valikud tuleb teha varakult.

Meist enamiku jaoks on võimalused tagada endale soliidne vanaduspõlv kesised, piirdudes peamiselt vaid õnnega (nt lotovõit) või raha paigutamisega täna millessegi, mis tulevikus toob meile mitmekordselt tagasi. Üks ja mitte halb võimalus on töötada võimalikult kaua. Kui on tahtmist elada kauem ja täisväärtuslikumalt, peaks inimene jätkama aktiivset elu ja tegelema sellega, millest ta ise ka rõõmu tunneb. See muidugi eeldab, et inimene on terve ja elujõuline.

Kuid kes teab ja garanteerib, mida meie tervis teeb aastate pärast? Pikka aega vormis püsimise peale ei või iial kindel olla. Pikaajaline säästmine ja säästude investeerimine on aga tulevikuprobleemidele parim lahendus. Kuidas siis investeerida ja säästa nii, et tulevikus oleks kogutust võimalik ära elada? Säästa raha või raha eest ostetut?

Eestlasele meeldib koguda. Kindlasti võib leida nii mõnestki kodust tolmukoguvaid väärisesemeid, vanu plaate, antiikmööblit jms. Kindel on ka see, et mõne asja väärtus ajas kasvab, kuid see on ehk liialt spekulatiivne investeering, tagamaks kindlat pensionipõlve.

Teise alternatiivina on välja toodud kinnisvarainvesteering. Kui aga võrrelda seda II samba pakutavaga, siis ma ei usu, et kuskil oleks võimalik ruutmeetri kaupa kinnisvara osta, arvestades seejuures, et kinnisvara soetamiseks vajaliku alginvesteeringu kogumiseks kulub aastaid ja sedagi eeldusel, et paigutatakse iga kuu brutopalgast omal käel.

Järelikult II sambale arvestatav alternatiiv puudub. Muidugi on inimesel võimalik valida ka mitteliitumine. Aeg näitab, kelle otsus osutub õigeks, seda enam on oluline aru saada, mille vahel saab valida. Peamine küsimus seisneb ikkagi selles, kas II sambaga liitudes inimene rahaliselt võidab või kaotab. Vastuse leidmiseks veidi aritmeetikat.

Arvutustest tulenevalt saab väita, et II pensionisammas on kehtestatud tingimustel inimestele rahaliselt kasulik. Kui arvutada erinevate vanusegruppide erinevate palgatasemete juures II samba erinevust I sambast tingimusel, et inimesel pole kohustust lisada 2% oma brutopalgast ja II sambasse liigub kokku vaid sotsiaalmaksust eraldatav 4% ning kui II fondi tootlus oleks 0%. Neil tingimustel oleks nt 1942. a sündinute pension II sambast tühised 0,5?2% suurem (mida kõrgem palk, seda kasulikum), kuid 1975. a sündinutel oleks kasu tänase 8000kroonise brutopalga juures juba ca 8%. Kui II sambasse paigutatavatele vahenditele lisada ka tootlikkus (väga reaalne) 6%, peaks 1942 sündinute pension suurenema keskmiselt 0,5% võrra, kuid noorematel (1975 s) juba ca 20-40% (olenevalt palgast).

Kui arvestada juurde ka inimese enda panustatav 2%, siis vahed I ja II samba vahel kujunevad olulisemalt suuremaks teise kasuks. Kui riiklik pension kasvab proportsionaalselt majanduskasvuga, siis II samba pensionifondi paigutatud summad koguvad nn liitintresse (raha teeb raha) ja see kasvab üha kiireneva tempoga. Kui kiirelt majandus Eestis ka ei kasvaks, vahendid pensionifondis kasvavad ikkagi kordades kiiremini.

I ja II samba võrdlustes on täheldatavad järgmised reeglipärasused:

• mida vanem on inimene, seda vähem väheneb II sambaga liitumisel tema riikliku pensioni osakaal kogupensionis (lisandub fondi osa). Kui kogumispensioni riikliku pensioni osa saab olla väiksem I samba pensionist teoreetiliselt maksimaalselt 20%, ka siis, kui inimesel puudub staa?iosak, ja ta baasosak on 0 protsendi lähedase osakaaluga riiklikus pensionis (ebatõenäoline), väheneb II samba riikliku pensioni osa keskmiselt nt 1942 sündinutel ca 1% ja 1975 sündinutel 12?14%;
• mida noorem on inimene, seda suurem osakaal tema kogupensionist moodustab pensionifondis kasvanud raha, mis on peamine väärtuse kasvuallikas. Seega II sambaga liitumisel on väga oluline just pensionifondi valik ja selle tootlikus.
  Kes võidab? Arvestamata täiendavaid pooltargumente (nt II sammas on pärandatav), võidavad pensionireformist eelkõige II sambaga liitunud inimesed, sõltumata nende vanusest ja sissetulekutest, ning kindlasti ka Eesti riik, saades tulevikus endale rohkem eluga rahulolevamaid pensionäre.

Peeter Schamardin
Sampo Varahalduse arendusjuht