Eesti
Filtreeri
Pensionikoguja raha lekib
II samba maksete arvestamisest praegu ja tulevikus
Jutt pensionikassa puudujäägist on liialdus
Segased Pensionifondid
II samba fondid mängivad aktsiatega
II sammas ei ole must lammas
Nordea pürib kolme suurema pensionipakkuja hulka Eestis

II samba pensionifondide test (2007)

26.10.07 Tark Investor

Oktoober hakkab lõppema ning seoses sellega on täie hooga käimas finantsasutuste poolt II samba pensionifondide kampaania (kogumispension), kuna fondivaliku üle saab otsustada kuni oktoobri lõpuni. Võtsime taas ette mahuka töö ja analüüsisime põhjalikult fondide investeeringuid ja riske.

1. Sissejuhatus

Tegime eelmisel aastal algust II samba pensionifondide testiga – analüüsisime detailselt kuhu pensionifondid on investeerinud ning milline on investeeringute riskitase.  Kuna huvi oli testi vastu suur, siis võtsime see aasta taas selle mahuka töö ette ja analüüsisime taas pensionifondide portfellid üle.

Loomulikult ei saaks sellist testi teha ükski finantsasutus, mis tegeleb pensionifondi müügiga – nad poleks oma arvamuses kindlasti sõltumatud. Meie ei müü midagi ning saame väga sõltumatu pilguga pensionifonde analüüsida. Iga pensionifondi raha paigutanud inimene peaks niipalju vähemalt aega leidma, et see test läbi lugeda.

Meie meelest pööratakse täna Eestis liiga vähe tähelepanu pensionifondide sisule – kuhu ikkagi pensionifondid investeerivad? Rohkem räägitakse vähem olulisest – millised on tasud, milline on organisatsioon ning milline ajalooline tootlus.

Me arvame, et investor peaks võitlema iga tootlusprotsendi pärast. Arvate, et pole suurt vahet, kas keskmine aastane tootlus on 7,5 või 9,5 protsenti? Kui Eesti keskmise palgaga noor mees liitub teise sambaga ja hakkab pensioniks raha koguma, siis 6,5- protsendise tootlusega koguneb tal pensionile mineku hetkeks 2 miljonit krooni. Kuid 8,5protsendise tootluse puhul oleks summaks 3,2 miljonit. Kellele ei meeldiks 1,2 miljonit krooni?

Seega on just investeerimine see mille alusel peaks fondi valima ning antud testis vaatamegi pensionifondide hingeelu – kes kuhu ja kuidas investeerib. Eesmärgiks on aidata teil valida parim fond pensionivara kasvatama.

2. Mida me analüüsisime?

Analüüsisime II samba pensionifonde, mis võivad investeerida kuni 50% varadest aktsiatesse. II samba ehk kogumispensioni kohta võite lugeda täpsemalt Pensionikeskuse lehel . Antud fondid valisime analüüsimiseks just seetõttu, et seal on varade maht kõige suurem (loe: kõige rohkem inimesi raha sinna paigutanud) ning kuna me lisaks usume, et aktsiaturg on pikas perspektiivis võlakirjadest parem varaklass, siis vaatamegi maksimaalse võimaliku aktsiaosakaaluga II samba fonde.

Analüüside algallikaks olid võimalikult värsked andmed. Igakuised raportid pole fondidel kahjuks kuigi detailsed, kuid kuna fondid on kohustatud avaldama detailse poolaasta aruande, siis on kõikide fondide puhul andmed 30. juuni 2007.a. seisuga.

3. Metoodika

Pensionifonde võrreldakse Eestis tihti ajaloolise tootluse või siis ajaloolise volatiilsuse baasil. Meie meelest pole kumbki piisavalt põhjalik viis Eesti pensionifondi valikuks, sest Eesti pensionifondide ajalugu on üsna lühike – II samba fondid alustasid aastal 2002. Viimased viis aastat on maailma börsidel olnud erakordselt head aastad, seega kes on võtnud suuremat riski, on suure tõenäosusega saavutanud ka kõrgema tootluse. Seega kui võrrelda ajaloolist tootlust, siis oleks hea, kui statistika sisaldaks ka mõnda halba aastat – siis oleks näha, kuidas erinevad fondid saavad hakkama raskemates oludes. II samba puhul meil sellist võimalust pole.

Pinnapealne on ka ajaloolise volatiilsuse mõõtmine. Esiteks, headel aegadel (jällegi, viimased viis aastat) võib volatiilsus olla petlik – raskemal aastal võivad seni väga rahulikult liikunud varad väga volatiilseks osutuda. Teiseks, mitmed pensionifondid omavad ebalikviidseid investeeringuid (enamasti võlakirjad), mille puhul reaalset turuhinda keeruline leida ja siis hinnatakse neid mudeli järgi. See loob illusiooni volatiilsuse puudumisest, kui tegelikult võib risk olla päris suur.

Seega, et jõuda võimalikult täpse lahenduseni, võtsime II samba pensionifondid juppideks lahti ning analüüsisime investeeringute riskisust. Kuna uuritavad fondid jagunevad suures plaanis 50% aktsiad ja 50% võlakirjad, siis analüüsisime neid mõlemat varaklassi eraldi.

4. Aktsiainvesteeringud

Alustuseks tuleb tõdeda, et Eesti pensionifondid omavad üsna suure osakaaluga portfellis arenevate turgude aktsiaid. Keskmine läänemaailma pensionifondi haldur omab arenevatel turgudel tunduvalt väiksemat osakaalu. Kuid arvestades seda, et viimased aastad on arenevatel turgudel väga head olnud ning see ongi üks oluline tegur, miks Eesti pensionifondid ka väga häid tootlusnumbreid näidanud on.

Me oleme arenevate turgude suhtes praegu üsna ettevaatlikult meelestatud, kuid eks lähiaastad näitavad, kas arenevad turud on heaks panuseks või mitte. Allolevas tabelis on toodud II samba fondide aktsiaportfellides olevate arenevate turgude osakaal (ülejäänud portfelli moodustavad arenenud turud).

Jaotasime parema ülevaate saamiseks ka fondide aktsiaportfellid detailselt lahti, allolevad tabel ja graafik näitavad ära aktsiaportfelli täpsema regionaalse jaotuse. Märkida tasuks seda, et SEB ja Ergo paigutavad pea 50% portfellist KIE ja Venemaa regiooni, kõige suuremat globaalset hajutatust omab LHV Maailma Aktsiad fond.

5. Võlakirjainvesteeringud

Fondide võlakirjaportfellide lähenemised on üsna erinevad – kui näiteks Ergo investeerib peamiselt madala riski ja madala tootlusega (riigi)võlakirjadesse, siis LHV fondides on üsna kõrge riski ja tuluvõimalusega võlakirjad. SEB paistab silma sellega, et neil on väga palju üksikuid võlakirju ning need on suures osas KIE / Venemaa regioonist ettevõtete võlakirjad.

Võlakirjade puhul on regionaalsest mõõtmisest vähem kasu, olulisem on võlakirjade risk. Seega võlakirjaportfellide analüüsimisel andsime igale investeeringule riskihinde ning nende riskihinnete kaalutud keskmisena leidsime kogu võlakirjaporfelli riskihinde. Mida kõrgem hinne seda suurem risk.

Meie hinnangul peegeldavad need riskihinded ka üsna hästi võlakirjaportfellide sisu. Näiteks Ergo võlakirjaportfell on selgelt üsna madala riskiga – peamiselt on antud portfellis riigivõlakirjad ning hea krediidireitinguga ettevõtete võlakirjad, seega meilt ka madalaim riskihinne. Hansapanga fondis on võlakirjade risk veidi kõrgem, kuna üksikuid võlakirju on veidi rohkem. LHV fondide võlakirjaportfelli riskihinne on kõrgem, kuna otsitakse üsna kõrge riskiga investeeringuid (high-yield). Ergo puhul on jälle vastupidi – võlakirjaportfell on väga madala riskiga, kuid aktsiaportfelli risk on päris kõrge, suur osa portfellist KIE regioonis. SEB puhul tõstab riskisust see, et palju on panustatud üksikutesse võlakirjadesse, mille risk on kõrgem.

See riskihinne aitab siis mõista, kui suurt riski fond võlakirjaportfelliga tootluse saavutamiseks võtab. Üheselt ei saa öelda, et madalama riskihindega fond oleks kõrgema riskihindega fondist parem, sest kõrgem risk annab reeglina võimaluse ka parema tootluse saavutamiseks. Kuid riskitase on kindlasti tegur millega investor peaks arvestama.

6. Kogu portfelli riskihinne

Vaatasime küll nii aktsiate kui võlakirjade suhtes riskisust, kuid kuidas võrrelda fondide kogu portfelli riskitaset? Selleks tegime üsna keerulise riskimaatriksi, kus analüüsisime nii võlakirja- kui aktsiaportfelli riskitaset, portfelli geograafilist hajutatust ning ka valuutariski. Selle tulemusena saime igale fondile riskihinde, jällegi – mida väiksem number, seda väiksem risk.

Graafikult on näha, et kõige kõrgema riskiga fondiks on LHV Uued Turud pensionifond. See ka vägagi loogiline, fond on võtnud fookusesse arenevad turud ning otsibki kõrgemat riski ja teenimisvõimalust. Meie hinnangul kõige madalam on Hansa K3 fondi risk, kuid Ergo, Sampo ja LHV Maailma Aktsiad on üsna samas suurusjärgus. LHV Maailma Aktsiate puhul oli näiteks aktsiaportfell kõige paremini globaalselt hajutatud, kuid võlakirjade kõrgem risk tõstis ka kogu portfelli riskisust kõrgemale.

7. Ajaloolise tootluse ülevaade

II samba pensionifondid on tegutsenud tänaseks ligikaudu viis ja pool aastat ning enamuse sellest ajast on meid ümbritsevad aktsiaturud pakkunud suurepäraseid tootlusi. Seega on pensionifondid tegutsenud väga tugeva majanduskeskkonna tingimustes ning see on ka peamine põhjus miks suuremaid tagasilööke pole olnud. Kuid see teeb ka ajaloolise tootluse mõõtmise keeruliseks – need kes viimastel aastatel suuremaid riske on võtnud, on ka reeglina parema tootluse saavutanud. Põhjalikumaks analüüsiks oleks hea, kui ajaloolist tootlust saaks mõõta vähemalt ühe majandustsükli jooksul (nii head kui halvad ajad), siis eralduks terad sõkaldest. Praegune periood on liiga lühike, et ajaloolise tootluse analüüsimine meile midagi olulist näitaks.

Üks variant siiski oleks – kui võtta kõikide fondide portfellid regioonide kaupa detailideks lahti ning vaadata, kas fondijuht on antud regiooni indeksit löönud või mitte. Selleks oleks siiski vaja kõikide fondide kohta täpsemaid aruandeid tehingute kohta ning kuna igakuist detailset ülevaadet oma portfellist fondid ei avalda, siis ei ole kahjuks selline analüüs teostatav.

Seega kui siiani on pensionifonde võrreldud peamiselt ajaloolise tootluse alusel, siis meie arvame, et sellise analüüsi väärtus on ülaltoodud põhjustel üsna väike. Näiteks LHV fond on olnud viimastel aastatel selge tootluseliider ning meie arvates on neile edu toonud investeeringud õigetesse regioonidesse aktsiaturgudel (Venemaa, Aasia, Lääne-Euroopa) ning kõrgema riskiga investeeringud võlakirjaportfellis. Kuid nagu öeldud on periood liiga lühike, et neid kohe kõige parimaks fondiks nimetada. Kui näiteks homme algaks maailma aktsiaturgudel kolm aastat kestev langusperiood ja ka selle perioodi jooksul näitaks LHV kõige paremat tootlust, siis võiks küll neile medalid kaela riputada.

Fondide ajaloolist tootlust on väga mugav jälgida Pensionikeskuse lehel  või siis LHV lehel, kus on lisatud ka graafiline võrdlus teiste fondidega.

8. Fonditasude ülevaade

Fondide võetavad tasud on näha allolevas tabelis. Väljalaskehind on protsent mida maksab investor iga kord kui talle osakud laekuvad, tagasivõtmistasu on see protsent, mida kogunenud summa väärtuselt maksab investor kauges tulevikus neid müües ning valitsemistasu on aastane protsent, mida fondivalitseja oma kulude katteks iga aasta võtab.

Kuna tagasivõtmishind on kõikidel fondidel võrdne, siis kõige olulisem number siin tabelis on valitsemistasu. Väljalaskmishinda tuleb maksta vaid kord positsioone soetades, valitsemistasu aga tuleb maksta kogu positsiooni pealt iga aasta.

Finantsinspektsioon on andnud mõista, et fonditasud peaks alanema (loe siit – http://www.fi.ee/?id=2567) ja meie oleme sellega igati päri. Ühest küljest on muidugi fondide suhtes see veidi raske, kui neid sundima tasusid alandama, sest nad on prognoosid teinud antud tasudest lähtuvalt. Teiselt poolt vaadatuna on 3% juurde küündivad sisenemistasud ja 2% juurde ulatuvad haldustasud väga kõrged. Sarnaste investeerimisfondide haldustasud on pigem 1% kandis.

9. Kokkuvõte

Kokkuvõttes võib öelda, et kõikide analüüsitud pensionifondide puhul on tegemist professionaalsete meeskondadega ja ükski praegune pensionifondi osakuid omav investor ei pea kartma oma pensionifondi varade haihtumist.

Kindlasti sooviks paljud lugejad nüüd lõpuks lugeda, kuidas me võitja välja kuulutame. See jääb siiski tegemata – investeerimise puhul on „parimat fondi” tihti väga raske määratleda, kuna erinevatele investoritele sobivad erinevad fondid – kes soovib suuremat riski ja kes väiksemat. Seega pole meie meelest korrektne meil investorite eest otsuseid teha.

Seega me anname teile õnge, kuid ei anna kala – loodetavasti antud analüüs aitab teil paremini mõista pensionifondide investeerimist ning nende investeerimisportfelli ja investeerimisloogika järgi teha ka valiku.

Pensionifondi valik on tähtis otsus teie elus, seega me sooviks, et te teeksite selle otsuse väga kaalutletult ja analüüsi põhjal. Nagu tuleks kõik investeerimisotsused teha.

Kalle Kose
Kristjan Lepik