II pensionisammas on asendamatu abimees
Enamik praegu II sambaga liitunud inimestest on valinud kõige agressiivsema pensionifondi ehk variandi, kus 50% rahast investeeritakse aktsiatesse ning 50% võlakirjadesse. Kas eestlased on siis nii riskialtid?
Kindlasti mitte. Tegelikult on põhjus ilmselt selles, et esmased liitujad on väga hästi aru saanud II samba toimimispõhimõtetest ning annavad endale selgelt aru, et negatiivne tootlikkus on isegi kõige agressiivsema pensionifondi valiku puhul müüt. Kahtluste ja hirmude hajutamiseks esitan järgmise näite.
Mati brutopalgaga 5000 krooni maksab II sambaga liitudes oma brutopalgast iga kuu oma pensionifondi 2% ehk 100 krooni ning tööandja maksab sellele lisaks 4% (võetakse brutopalgalt makstavalt 20% sotsiaalmaksust) ehk 200 krooni. Tegelikult peab Mati iga kuu oma netopalgast maksma vaid 74 krooni, sest 26 krooni (26% 100 kroonist), mis Mati oleks pidanud II sambaga mitteliitumisel loovutama maksuametile, saab ta II sambaga liitudes samuti isiklikule pensionikontole. Ehk teisisõnu 5000kroonise brutopalga puhul peab inimene II sambaga liitudes iga kuu säästma vaid 74 krooni, riik kingib inimesele 26 krooni ja tööandja veel 200 krooni.
Enda investeering ja riigi kingitus
Pensionifondi tootlikkuse arvutamisel on oluline vahet teha enda investeeritud rahal ja kingitusena saadud rahal. 5000kroonise brutopalga puhul investeerib inimene ise iga kuu pensionifondi 74 krooni ja saab selle eest 300 krooni väärtuses osakuid, ehk on kohe 305% plussis just kingitusena saadud raha arvel.
Seega enda investeeritud raha on 74 krooni ja 226 krooni on kingitus. Ühtlasi saab ka väita, et II sambaga liitudes kaotab inimene iga kuu vähemalt 305%, sest ta lihtsalt ei soovi kingitust vastu võtta.
Oletame, et aktsiaturgudel toimub krahh ja inimese valitud pensionifondi osaku hind langeb kuu aega pärast II sambaga liitumist 50%. Sellisel juhul oleks inimene ise ikka investeerinud pensionifondi 74 krooni ja selle eest saadud fondiosakute väärtus langeb 300 kroonilt 150 kroonile, ehk sisuliselt on inimene ikka veel (150/74-1) × 100% = 102,7% plussis.
Selleks, et investeeringuga veel nullis olla, peaks inimese valitud fondiosaku hind langema 75,3%, mis on täiesti ebareaalne, sest ka kõige agressiivsem pensionifond sisaldab vähemalt 50% ulatuses võlakirju, mille risk on peaaegu olematu.
Samas on pensionifondi valitud aktsiad korralikult diversifitseeritud, mistõttu ka halvimal juhul on väga väike tõenäosus, et pensionifondi osaku hind langeb üle 20%, ehk inimene oleks seega pidevalt vähemalt 224,3% plussis. Ja otse loomulikult pole kohustust valida pensionifondi, mis sisaldab ka aktsiaid, sest kõigil turuosalistel on pakkuda pensionifonde, mis koosnevad 100% võlakirjadest.
Cost average’i meetod teeb imet
Juba eelnev näide tõestas, et ka kõige agressiivsemalt pensionifondilt negatiivset tootlikkust oodata on ebareaalne isegi lühemas perspektiivis. Pikas perspektiivis on see aga lausa võimatu, sest fondiosakuid ostetakse pidevalt ja paratamatult nii kõrgemate kui ka madalamate hindadega. Keskmine hind kujuneb igal juhul madalamaks hinnast, millega pensionile minnes fondiosakuid realiseerida saab.
Toome veel ühe näite. Investor alustab pensionifondi osakute ostu 300 krooniga (sellest 300 kroonist on tema enda raha vaid 74 krooni) ning saab 10kroonise osaku hinna puhul esimesel kuul 30 osakut. Kuigi aasta lõpus on osaku hind langenud 20% (10 kroonilt 8 kroonile), ehk tegemist on olnud väga halva investeerimisaastaga, on investor soetanud 497,8 osakut keskmise hinnaga 7,5 krooni ja mille reaalne turuväärtus on 8 krooni ehk 6,7% kõrgem. Enda palgast on inimene ise aasta jooksul pensionifondi investeerinud 74 × 12 = 888 krooni ning tema pensionikontol on esimese aasta lõpuks 497,8 × 8 = 3982,4 krooni väärtuses osakuid ning investeering on väga halvast aastast hoolimata 334,5% plussis.
Pikas perspektiivis tõuseb aga ka fondiosaku hind 10kroonisest väljalaskehinnast ettevõtete majanduskasvu toel tunduvalt kõrgemale, mistõttu pensionifondi tootlikkus kasvab veelgi.
Valik on meie
Loomulikult on kõige lihtsam taguda enesele kahe käega vastu rinda ja kisada, et II sammas on paha-paha, kuid kahjuks ei taga see tulevikus suuremat pensioni. Kogumispensioni süsteemi oleks moraalne õigus kritiseerida inimestel, kes suudaksid midagi paremat välja pakkuda. II sammas pole imerelv, vaid asendamatu abimees.
Kahtlemata võib igaüks end ka ise isiklike säästudega pensionipõlveks kindlustada, investeerides iga kuu teatud summa aktsiatesse või võlakirjadesse. Siinkohal olgu aga täpsustuseks öeldud, et 30aastane 5000kroonise brutopalgaga inimene peab iga kuu 5% tootlikkusega võlakirjadesse investeerima 300 krooni, et pensionieaks oleks isiklikul pangakontol 300 000 krooni, samas kui II sambaga liitudes tuleks sama tulemuse saavutamiseks iga kuu säästa vaid 74 krooni.
Tarmo Tanilas
Hansabank Marketsi investeerimiskonsultant